Ado Vabbe 1892–1961 Lamav mees kukega. 1949

All paremal: 1949

Pöördel märge: TKM aj. 77/30 - 1961

Ado Vabbe on kahtlemata üks omanäolisemaid kunstnikke Eesti kunstiloos, kes muutis oma lähenemisi korduvalt. Kui esimestel kümnenditel olid muutused eriti reljeefsed vormitasandil, siis teise maailmasõja ajal ja pärast seda jäi ta üldiselt truuks poeetilisele realismile, kuid hakkas süžeedesse tooma kummalisi ning isegi fantastilisi elemente. Näeme tema teostes korraga näiteks munkasid, juuksureid, arste ja nii edasi. "Lamav mees kukega" kujutab pealtnäha olustikulist stseeni, kuid mehe puhkeasend ja usalduslik suhtlus linnuga tekitab kummalise meeleolu, mida on keeruline tõlgendada. Võimalik, et siit kumab Vabbe enda elulugu. Töö on maalitud 1949. aastal ning sama aasta veebruaris oli Vabbe võimude survel sunnitud kirjutama avaliku vabanduskirja oma senise loomingu eest ning selle hukka mõistma. Ehk tajus Vabbe end sedavõrd üksikuna ja inimeste poolt tagakiusatuna, et nägi enda ainsa vestluspartnerina vaid lindu? Muide, selles iseenda loomingut hukka mõistvas pöördumises ütleb Vabbe mh: “Arvates end linnuna laulvat oma noka järgi nii, nagu ta on iseendast loodud, unustasin, et ka linnulaulu “vabadus” ei ole mitte sõltumatu tema pärilikkusest, ümbrusest ja paljudest muudestki teguritest. /…/ Alles sotsialistliku korra kehtestamine meie maal võimaldas mul mõista sügavat seost kunstiloomingu ja ühiskonna vahel. Tutvudes marksismi-leninismi õpetusega käsitasin selgesti, et looming saab olla niisama vähe vaba ja apoliitiline, nagu lind ei ole vaba “tendentsist”, saates oma laulu ümbruskonnale, et meeldida kellelegi; nii tahes-tahtmata teenib kunstnikki kellegi huvisid ja eesmärke.”

Teos on fikseeritud Tartu Kunstimuuseumi 1962. aasta mälestusnäituse kataloogis (nr 128).