Peeter Mudist 1942–2013 Kündja. 1981

All paremal: P.M. 81.

Peeter Mudisti jaoks oli 1981. aasta loominguliselt äärmiselt edukas ning silmapaistev. Sama aasta septembris avati Kadrioru kunstimuuseumis tema isiknäitus – samast põlvkonnast olid siiani saanud säärase muuseuminäituse ainult Malle Leis, Mare Vint ja Toomas Vint. “Erinevalt kolmest oma töid varem eksponeerinud kunstnikust, kelle loomingule kuulub enamiku publiku, nii professionaalide kui ka lihtsalt kunstisõprade poolehoid, ei ole Peeter Mudisti looming nii jäägitult populaarne,” kirjutas ajalehes muuseumi nooremteadur Anu Liivak, kes aastakümneid hiljem korraldab Mudisti kõigi aegade suurima näituse. “Üsna sagedaseks reaktsiooniks tema teoste ees seisatajate nägudes on imetluse kõrval ka hämmeldus ning ebalev kahevahelolek. Viimased on tingitud ilmselt kunstniku omalaadsest esitusviisist, maalimismaneerist ja teostele antud nimetustegi kummalisusest.” Nüüd asjad muutusid. 

“Peeter Mudisti valiknäitus 1981. aastal Kadrioru lossis tekitas ootamatult erksat vastukaja – suurt tähelepanu nii publiku kui kriitika seas,” kirjutatakse neli aastat hiljem. “Ühes olid kõik kirjutajad üksmeelsed – Mudistil on vaba, eelarvamusteta lähenemine ainele. Tema kujutatav maailm on nii isepäine eesti maali kindlakskujunenud arusaamade seisukohalt ja nii igapäevane tavalise, kuid ometi mitmekesise elu poole pealt.” Kriitikud kõnelevad lüürilistest tooniharmooniatest ja isiklikust suhtest sellesse, mida kujutatakse; peatatud filmikaadrite tundest ja sügavatest tähendustagamaadest; sõbralikust suhtumisest oma maalide kangelastesse ja vaoshoitud sugestiivsusest.

“P. Mudist on kunstnikkonna seas sedavõrd eraldiseisev, et kergem on piiritleda, mida ta ei ole, kui seda, mis ta olemuslikult on,” kirjutab Anne Lõugas. “Ta ei ole ümbritseva puhtesteetiline ega ka -eetiline vahendaja, ei ole taidur, kes valib elu mitmekülgsusest kaunist ja õilsat ning püüab selle kaudu vaatajale positiivseid impulsse edasi anda. Iga Mudisti teose tõukeks on olnud mingi elujuhtum, dramaatiline vastuolu või hämmastav paralleel. Ta ei ole ka asjademaailma jahe kujutaja, kõrvalseisjaks jääv objektiivsusele püüdlev kunstnik. Mudisti teoste kangelasteks on inimesed kogu oma vastuolulisuses, mitmepalgelisuses ja mõistatuslikkuses.”

Mõned kuud hiljem avati Vilniuses V maalitriennaal, kus olid väljas umbes 200 maali Eesti, Läti ja Leedu kunstnikelt. Triennaalil pälvis Mudist peapreemia. Leedu kriitikud on temast vaimustuses. “Ehkki tervikuna tajutakse ratsionaalsust eesti rahvusliku koolkonna tunnusena, eristatakse siiski pidevalt gruppi autoreid, kes kalduvad kunstilise väljenduse emotsionaalsesse tüüpi. Eriti veetleb leedu kriitikat P. Mudisti looming,” summeerib Viktoras Liutkus. “Võrreldes nende eesti autoritega, kes on pühendunud XX sajandi tsivilisatsiooni globaalsete probleemide mõtestamisele, ökoloogia ja tehnika küsimustele, näevad kriitikud P. Mudisti teostes tavalise inimese sisemaailma, naiivsuse, poeetilisuse ja kurbuse sulamit, tegude kummalisust ja kunstniku pretentsioonitut hoiakut.” 

Leedu juhtivaid kriitikuid Gražina Kliaugienė (tal oli teles isegi oma kunstisaade, kuni see poliitilistel põhjustel keelati) kirjeldab Eesti maalikunsti kui tänapäevast, külma, intellektuaalset ja iroonilist. Aga Mudist, ütleb Kliaugienė, esindab Eesti kunsti tundelisemat poolust ning purustab juurdunud veendumuse, nagu kujundaks eesti maalikunsti üksnes intellekt. “P. Mudist, minu meelest mitte eriti eestilik, kes üksnes ei vastandu valitsevale reklaamilikult selgele, pretsiissele stiilitraditsioonile, vaid heidab ka väljakutse nn tervele mõistusele, mis usub vaid seda, mida saab näha, puudutada, kontrollida,” kirjutab ta. “P. Mudisti piltide kangelased ignoreerivad kompuutrite ajastu külmust ja hingetust demonstratiivselt, meenutades millegagi Gruusia poeetilise filmi veidravõitu tegelasi. Neis piltides põimuvad orgaaniliselt iroonia ja naiivsus, luule ja grotesk, terviku monumentaalsus ja peen nüansitunne.” 

“Kündja” on selle triumfiaasta suurejooneline tunnistaja. Motiiv on mudistilikult mõistatuslik, koloriit talle omaselt väga tundlik, kuigi Mudist keeldus kasutamast väga efektseid ja glamuurseid värve.