Peeter Mudist 1942–2013 Kaaslased. 1990ndad

All paremal: Mudist

Ilmselt Peeter Mudisti hilisloomingust pärit teos, kus ta on kujutanud taas loomi (Mudist maalis sageli hobuseid, aga ka teisi loomi) ning talle iseloomulikult on värvi mitte kuhjanud, vaid laiali ajanud. Värviga oli Mudistil huvitav ja vastuoluline suhe. “Ma ei salli värvi,” ütleb ta ühes intervjuus. “Kui koloriiti on näha, siis on see halb. See on ballast. Umbes nagu siis, kui näed, et inimene on hästi rõivastatud – midagi on maitses puudu.” Kui ta looduses maalis, siis keeras ennast sageli vastu valgust – see võttis värvid ära, silm ei näinud enam värve, vaid hajusaid vorme, mille koloriit oli ebamäärane.

Ja samas on Mudistit hinnatud üheks kõige silmatorkavamaks koloriidimeistriks siinse maalikunsti ajaloos. “P. Mudistit võib täie õigusega nimetada koloriidimaalijaks,” nagu ütleb Eesti maalikunsti hiilgav asjatundja Evi Pihlak.