Enamik kunstnikke püüab luua midagi universaalset, mis meeldiks kõigile. See tundub mõistlik, sest mida rohkem inimesi tunneb teosega sidet, seda enam võiks arvata, et tegemist on hea kunstiga, kas pole?

Mina leian aga, et parim viis kunsti teha ei ole mõelda laiale publikule. Selle asemel tasub  lähtuda millestki, mis on sulle endale päriselt oluline. Luua ühele inimesele, ühele tundele või ühele versioonile iseendast, kes seda sõnumit kõige rohkem vajab. Mida isiklikum on teos, seda universaalsemaks võib see lõpuks osutuda.

Kui maalil kujutatud inimene ulatab midagi otse vaatajale, kaob tavapärane piir teose ja vaataja vahel. Vaatajast saab osaline. Kui keegi astub läbi raami vaataja poole ja ulatab linnu, siis küsimus ei ole enam selles, mis ese see on, vaid selles, mida kunst üldse saab inimesele päriselt edasi anda. Lind on selleks hea sümbol, sest teda ei saa omada ega kontrollida. Teda võib hetkeks vastu võtta, kuid mitte säilitada. Nii ei anna kunst pelgalt objekti, vaid kogemuse, mida ei saa lõpuni kinni hoida.

Kui lood eesmärgiga kõigile meeldida, võib juhtuda, et see ei puuduta lõpuks kedagi. Kui aga lood midagi isiklikku, sünnib sellesse ausus, millel väärtus on sageli suurem, kui esmapilgul paistab. Selline teos ei sünni enamasti ühest ideest ega inspiratsioonihetkest, vaid teemast, mis ei lase sul rahule jääda.

Sageli arvatakse, et kunsti juhib inspiratsioon. Tegelikult on inspiratsioon mööduv. Palju olulisem on kinnisidee. See on püsiv küsimus, tunne või mõte, mille juurde sa ikka ja jälle tagasi pöördud. Just see hoiab loomise elus ning annab teosele sügavuse. Seepärast tasub endalt küsida: mida sa looksid siis, kui poleks kedagi, kes seda kunagi näeks?