Alo Hoidre 1916–1993 Abstraktne kompositsioon. 1991

Graafik ja maalikunstnik. Kunstiõpingud algasid Riigi Kunsttööstuskoolis (1933–1937) ja jätkusid Riigi Kõrgemas Kunstikoolis (1938–1941) graafika erialal. Õppinud riigi stipendiaadina Moskvas ja Leningradis. Oli aastaid ajalehe „Sirp ja Vasar“ kunstiosakonna juhataja ja ERKI õppejõud (1944–82). Töötanud ka illustraatori ja plakatikunstnikuna. Kristjan Raua preemia laureaat nii graafika kui maaliloomingu eest (1984, 1991).

Alo Hoidre nimega on raske siduda ühtegi olulist kunstisuunda või avangardi, mistõttu võib kergesti jääda mulje, et tema kunstilised valikud olid kuidagi tagasihoidlikumad kui kaasaegsetel. Tegelikult kuulub aga Hoidre nende kunstnike sekka, kes töötasid ennekõike isiklikest ideaalidest lähtuvalt ehk tõeliselt suveräänselt. Ühtlasi on aga Hoidre hilislooming haruldane näide selle kohta, et see suveräänsus pääses maksvusele just viimastel aastatel.
Nii „Naised maskiga” kui ka „Abstraktne kompositsioon” kuuluvad Hoidre tipp-perioodi, mida pärjati ka Kristjan Raua preemiaga. Korraga muutub senine suhteliselt kammitsetud kunstnik äärmiselt mänguliseks, vabaks, isegi erootiliseks, kelmikaks, lõbusaks, hoogsaks ja eksperimenteerivaks. Tema loomingusse tulevad julged ja teravad värvid, ootamatud kompositsioonivõtted ning ebatraditsioonilised modellid ja kujundid. Kui võrrelda Hoidre selle perioodi loomingut näiteks tema varasemast perioodist pärit graafilise lehega „Kalurid” (1965), siis on erinevus kohe näha. „Kalurid” näitavad meile usinat realisti, kes kümnendi vaimus küll veidi stiliseerib kujutatavat, ent oma peajoones jääb siiski ustavaks tõsisele hoiakule. „Naised maskiga” ja „Abstraktne kompositsioon” rabavad seevastu hilise Hoidre lemmikvärvide sinise ja kuldse ootamatute pööretega ning ei püüagi varjata kunstniku naudingut piiride ületamise üle. „Naised maskiga” kasutab küll kunstis suhteliselt levinud temaatikat, kus teatraalsus kohtub erootikaga, kuid Hoidre ei ole pingutatult kunstlik, vaid äärmiselt eluline ja võltshäbita rõõmus. „Abstraktne kompositsioon” on seevastu ebatraditsiooniline abstraktsionism, kasutades lähtekohana ikkagi suhteliselt konkreetseid geomeetrilisi vorme.
Nende tööde kõrval ei maksa siiski unustada ka lehte „Kalurid”. Oli ju Hoidre hiilgav graafikameister ning see lubas tal isegi litotehnikast välja võluda detailirikkuse ja vormilise mitmekesisuse. Meeste veidi liialdatud karmus ja ilustatud prohvetlikkus ei muuda tööd just liiga usutavaks, kuid võidab see-eest hulgaliselt austajaid nende seas, kellele meeldivad selged sõnumid ning julged üldistused.