Märt Bormeister 1916–1991 Pirita. 1961

Märt Bormeister lõpetas 1937. aastal Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratsioonimaali eriala ja alustas 1939. aastal uusi õpinguid Tallinnas Riigi Kõrgemas Kunstikoolis ning veel aasta hiljem juba Tartus koolis, mis veel paar kuud tagasi oli end „Pallaseks” nimetanud. II maailmasõja ajal mobiliseeriti Bormeister Punaarmeesse ning teatud ringiga liitus ta tagalas Jaroslavli koondunud kunstnikega. Need olid autorid, keda on meelsasti nimetatud hiljem „punasteks”, kuid tõtt on selles väites ehk vaid nii palju, et teatud osadust mõned neist tõepoolest „uue korraga” tundsid, olles väsinud või pettunudki kapitalistliku Eesti pahedes. Ent sama tõene on öelda, et mitmed selle seltskonna liikmed kannatasid juba mõne aasta pärast ka ise repressioonide all. Täna neid maastikke ja lilli vaadates, mis mõjuvad nii rõhutatult neutraalsete teemadena, kui veel olla saab, võime vaid aimata Bormeistri sisemisi vastuolusid. Ta naasis Eestisse terve mehena ning alustas pikka ja edukat õppejõukarjääri, olles ka tunnustatud ning viljakas rahvapedagoog. Ometi ei kujunenud temast nomenklatuurset kunstnikku, kes oleks ülevoolavalt kohustuslikke teemasid puudutanud. Bormeistri maalides on midagi, mis kõneleb meile mõnedest 20. sajandi eestlase kõige olulisematest valikutest. Tema kunstnikukäekiri on realistlik, koloriit on napp, isegi kokkuhoidlik. Kõik objektid on maalidel äratuntavad ning stiliseering minimaalne, mõjudes pigem esteetilise kasvatustööna kui kunsti omamaailma nõudena.
Kõik, mida Bormeister on tahtnud kujutada, on kergesti äratuntav: lilled, majad, jõed, tornid. Värvid on justkui Eesti loodusest otse võetud: tumepruun, napp roheline, karm sinine. Siia ei eksi midagi eksootilist, võõrapärast. Bormeister ei püüa olla Konrad Mägi ja suruda siinsesse loodusesse värve, mida siin tegelikult ei ole – tema näeb ilu just karmuses, nappuses, lihtsuses. See ei tähenda aga „tõsist” kunstnikku: tema lillemaalides on alati ka heledamaid värve, rääkimata sellest, et juba lillede maalimine ise viitab teatud optimismile, elurõõmule. Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill! , kirjutab Marie Under.
Ühelt poolt on need maalid puhtalt esteetilised objektid: kindla peale minekud, professionaalsed, kontrollitud koloriidi, mõõdetud kompositsiooniga õpetajalikud tööd. Lillemaalid on lopsakad, maastikuvaated lakoonilised, linnavaated sentimentaalsed. Ent teiselt poolt näeme, et Bormeistri teemadering on nii vahetult seotud Eestiga, et paneb küsima: mis see on, mis teda nii kirglikult küll köidab? Miks ei näi Bormeister elavat oma ajas, rakettide ja progressi ja kombainide ja biitmuusika rütmis, vaid igatseb taga aegu, mil kõik näis olevat parem, ilusam, ehedam? Kas ei peegelda see kõiki neid eestlasi, kes kasvasid üles vabas riigis, jõudmata seda veel päriselt hindamagi hakata, kui see neilt ära võeti?