Allex Kütt
(1921–1991)
Õhtu Peipsil. 1958
kuivnõel. km 42.5 x 57.8 cm (raamitud)
Alghind 320 (müüdud)
Alustas kunstiõpingutega 1942. aastal Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis, peale sõda jätkas neid Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis. Töötas ERKI-s graafika ja joonistamise õppejõuna, ka kateedrijuhatajana, aastast 1977 professor. Raamatugraafik ja plakatikunstnik.
1960ndad aastad olid ilmselt eesti graafika kuldajaks. Kuigi sel perioodil ei kerkinud esile ühtegi wiiraltlikult erakordset annet, oldi seda tugevamad ühtse uuendajate seltskonnana. Allex Kütt oli üks neist, kes aitas anda näo graafika ja seeläbi kogu kujutava kunsti uuenemisele. Samas on imekspandav, kuidas Kütt säilitas tiheda sideme eluga, muutumata kunagi liiga abstraktseks, eluvõõraks, üldistavaks. Tema töödes on esikohal inimene ning tema ümbruskond, ja alati võib Küti töödest selgelt välja lugeda ka autori seisukohta toimuva suhtes. Säärane julgus oma sõnumi edastamisel ning säärane võltshäbita huvi „lihtsa” inimese argipäeva vastu muutis Küti erandlikuks kogu toonases graafikas.
Allex Küti kuivnõelasari Peipsi kaluritest (1958) on märgiline mitte ainult tema, vaid kogu eesti graafika ajaloos. See on poeetiline ning õrn sari, kus Kütt lõi kaluriteema käsitlemiseks omaette kujundikeele. Ühelt poolt on seegi töö ju justkui realismiõpikust: kogu situatsioon on arusaadav, kergesti loetav, paat ja mehed ja võrgud ja meri – mõistetav.
Ent teisalt laeb Kütt töö erakordse sümboolse jõuga. Meeste poosid ja allasuunatud pilgud ei räägi töökangelaslikkusest, vaid pigem mõtlikkusest. Merelt maa poole sumpamine on loodud ilustamata, loodus on karm ja lihtne ning siin ei ole midagi ülearust. Hommikutaeva peaaegu et religioosselt mõjuv kiirtesadu ei ole aga mõeldud siin inimese hapruse näitamisena looduse ees, vaid millegina, mis veelgi õilistab lihtsate kalurite igapäeva.
„Keevitajad” on ajastu vaimus progressi kiitev leht, kus Tallinna vanalinnast on saanud foon, mille ees luuakse uut linna. Tööstuslikud objektid – kraanad, paneelid, keevitusmasina särin – on uue ajastu märgid ning kuulutavad teistsuguse esteetika võidukäiku. See on tehnitsistlik-futuristlik maailmanägemine, mis oli laialt levinud ka mujal maailmas ning mis 1960ndatel uskus siiralt maailma parandamise võimalikkusesse. Säärasest usust näib olevat kantud õnneks ka Küti töö.
1960ndad aastad olid ilmselt eesti graafika kuldajaks. Kuigi sel perioodil ei kerkinud esile ühtegi wiiraltlikult erakordset annet, oldi seda tugevamad ühtse uuendajate seltskonnana. Allex Kütt oli üks neist, kes aitas anda näo graafika ja seeläbi kogu kujutava kunsti uuenemisele. Samas on imekspandav, kuidas Kütt säilitas tiheda sideme eluga, muutumata kunagi liiga abstraktseks, eluvõõraks, üldistavaks. Tema töödes on esikohal inimene ning tema ümbruskond, ja alati võib Küti töödest selgelt välja lugeda ka autori seisukohta toimuva suhtes. Säärane julgus oma sõnumi edastamisel ning säärane võltshäbita huvi „lihtsa” inimese argipäeva vastu muutis Küti erandlikuks kogu toonases graafikas.
Allex Küti kuivnõelasari Peipsi kaluritest (1958) on märgiline mitte ainult tema, vaid kogu eesti graafika ajaloos. See on poeetiline ning õrn sari, kus Kütt lõi kaluriteema käsitlemiseks omaette kujundikeele. Ühelt poolt on seegi töö ju justkui realismiõpikust: kogu situatsioon on arusaadav, kergesti loetav, paat ja mehed ja võrgud ja meri – mõistetav.
Ent teisalt laeb Kütt töö erakordse sümboolse jõuga. Meeste poosid ja allasuunatud pilgud ei räägi töökangelaslikkusest, vaid pigem mõtlikkusest. Merelt maa poole sumpamine on loodud ilustamata, loodus on karm ja lihtne ning siin ei ole midagi ülearust. Hommikutaeva peaaegu et religioosselt mõjuv kiirtesadu ei ole aga mõeldud siin inimese hapruse näitamisena looduse ees, vaid millegina, mis veelgi õilistab lihtsate kalurite igapäeva.
„Keevitajad” on ajastu vaimus progressi kiitev leht, kus Tallinna vanalinnast on saanud foon, mille ees luuakse uut linna. Tööstuslikud objektid – kraanad, paneelid, keevitusmasina särin – on uue ajastu märgid ning kuulutavad teistsuguse esteetika võidukäiku. See on tehnitsistlik-futuristlik maailmanägemine, mis oli laialt levinud ka mujal maailmas ning mis 1960ndatel uskus siiralt maailma parandamise võimalikkusesse. Säärasest usust näib olevat kantud õnneks ka Küti töö.