Eduard Wiiralt 1898–1954 Naine aknal (Bordell). 1922

1915–1918 õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis. Peale Vabadussõda astus „Pallasesse“, kus õppis skulptuuri ja graafikat (õpetajateks Anton Starkopf, Ado Vabbe ja Georg Kind), jätkas 1922–1923 „Pallase“ stipendiaadina Dresdeni Kunstiakadeemias. Lõpetas „Pallase“ 1924. aastal graafiku ja kujurina, jätkas samas graafikaõppejõuna. 1925–1939 elas ja õppis Pariisis. Viibis Marokos, Viinis, Rootsis, aastast 1946 elas taas Pariisis.

Sarnaselt Konrad Mäega on Eduard Wiiralti, läbi aegade rahvusvaheliselt tuntuima eesti graafiku looming põhjalikult läbi uuritud ning taustaks käsitletud paiku, kus kunstnik tööde valmimisajal viibis. Seetõttu on eriti hästi teada just Wiiralti Pariisis valminud tööd, kuna müütiline 1920–30ndate Pariis annab juurde võimalikke lisavarjundeid ja -tähendusi. Selle kõrval on aga Wiiralti loomingus olulisel kohal aastad 1922–1923, mil ta õppis Dresdeni Kunstiakadeemias. On öeldud, et tegelikult oli Dresden Wiiralti jaoks esimene Pariis – siin kohtus mõisateenija poeg esmakordselt suurlinnaga. Ja nii üllatav, kui see ka pole, aga sellele vaiksele ning endassetõmbunud noormehele sobis lärmakas suurlinn koos kõigi oma pahedega, oma tuksuvate meelekohtadega rohkem kui vaikne külanurgake. Nii on ka käesolevad tööd peegelduseks neist esimestest elamustest. Wiiralt on muutunud, kõigest paar aastat varem puulõikes keerulisi ornamente loonud kunstnik on korraga groteskne, jutustav, sümboolne, allegooriline, elu lähedalt nuusutav – maailmakunsti sisse elanud. Wiiralt ei muutnud siin ainult ennast, ta muutis ka eesti kunsti senist traditsioonilugu, mis oli harjunud mõõtma end kohalike maastike taustal. Nende töödega saab Wiiraltist korraga maailmakodanik ja maailmakunstnik.