Lembit Sarapuu
(1930)
Kallima saladus. 1993
õli, lõuend. 64 x 76.5 cm (raamitud)
Alghind 2 000
Kunstihariduse omandas ERKI-s (1955–1961). Töötanud joonistusõpetajana, hetkel vabakunstnik. Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaat 1996.
Lembit Sarapuu fenomenis liituvad kunstianne ja eluline otseütlemine. Sümbolid, mida Sarapuu kasutab, ei varja end liigse kunstiloori taha, vaid on jõulised, suured ning plahvatuslikud. Naivismi ja sürrealismi piiril seigeldes suudab Sarapuu kõneleda teemadest, mis kõnetavad aktiivselt tänapäeva ning seda sugugi mitte pehmetelt autoripositsioonidelt.
Ka rahvusvaheliselt on enim tähelepanu äratanud tööd, mis tegelevad mütoloogilis-absurdsete situatsioonidega ehk võimatute olukordadega. Sarapuu maalid on kogu oma jõulisuses, arhetüüpsuses ja sümboliselguses suuremad kui elu või nagu ta ise ühes oma vähestest intervjuudest on öelnud: „Minu jaoks on kunst tähtsam kui elu. Tegelik elu – me kõik teame rohkem või vähem, mida see tähendab, mis on rõõmud ja mured. Aga kunstis on inspiratsiooni müsteeriumi, alustamise julgust, töötamise raskust (materjali vastupanu) ja lõpuks kergendus maali lõpetamise üle!”
Käesolevas kahes töös tõestab Sarapuu oma hiilgevormi, mis saavutas publikumenu just 1980ndate keskpaigas. Sarapuu keskendub assotsiatsioonidele, mis võivad alguse saada ka sõnamängudest, kuid mille peamiseks tunnuseks on ikkagi mütoloogiliste märkide ja sümbolmaailmade tõlgendamine julgete värvide, suurte kujundite ning peitmata moraaliga.
„Ma pean tunnistama, et ma ei ole kunagi suutnud teadvust alateadvusest eristada. Ma ei tea, kumb on kumb,” ütleb Sarapuu. Ja veel: „Kui ma saaksin valida aja, mil elada, siis ma tahaksin olla koopamaalija, kes maalib koopa seintele loomade pilte.”
Lembit Sarapuu fenomenis liituvad kunstianne ja eluline otseütlemine. Sümbolid, mida Sarapuu kasutab, ei varja end liigse kunstiloori taha, vaid on jõulised, suured ning plahvatuslikud. Naivismi ja sürrealismi piiril seigeldes suudab Sarapuu kõneleda teemadest, mis kõnetavad aktiivselt tänapäeva ning seda sugugi mitte pehmetelt autoripositsioonidelt.
Ka rahvusvaheliselt on enim tähelepanu äratanud tööd, mis tegelevad mütoloogilis-absurdsete situatsioonidega ehk võimatute olukordadega. Sarapuu maalid on kogu oma jõulisuses, arhetüüpsuses ja sümboliselguses suuremad kui elu või nagu ta ise ühes oma vähestest intervjuudest on öelnud: „Minu jaoks on kunst tähtsam kui elu. Tegelik elu – me kõik teame rohkem või vähem, mida see tähendab, mis on rõõmud ja mured. Aga kunstis on inspiratsiooni müsteeriumi, alustamise julgust, töötamise raskust (materjali vastupanu) ja lõpuks kergendus maali lõpetamise üle!”
Käesolevas kahes töös tõestab Sarapuu oma hiilgevormi, mis saavutas publikumenu just 1980ndate keskpaigas. Sarapuu keskendub assotsiatsioonidele, mis võivad alguse saada ka sõnamängudest, kuid mille peamiseks tunnuseks on ikkagi mütoloogiliste märkide ja sümbolmaailmade tõlgendamine julgete värvide, suurte kujundite ning peitmata moraaliga.
„Ma pean tunnistama, et ma ei ole kunagi suutnud teadvust alateadvusest eristada. Ma ei tea, kumb on kumb,” ütleb Sarapuu. Ja veel: „Kui ma saaksin valida aja, mil elada, siis ma tahaksin olla koopamaalija, kes maalib koopa seintele loomade pilte.”