Tõnis Vint 1942–2019 25 liblikat. 1982

Õppis ERKI-s 1962–1967. Töötanud reklaami ja raamatukujunduse vallas ja ajakirjade („Kultuur ja Elu“, „Kunst“, „Looming“, „Noorus“) kujundajana, vabakunstnik. Kunstnikerühmituse ANK´64 asutaja ja rühmituse „Studio 22“ juhendaja. Loonud oma koolkonna. Maara ja Toomas Vindi vend.

Tõnis Vindi krüptilised aktid ei tundu eesti kunstniku poolt loodutena – niivõrd eksootilised on nende teoste inspiratsiooniallikad, niivõrd teistsugused nende tehnilised lahendused, niivõrd väljapeetud ja varjamatult esteetilised nende iseloom, niivõrd häbenematult erootilised nende naised. Ilmselt on Tõnis Vindi loomingu parimaks selgitajaks tema ise, kuna igasse lehte on kootud hulgaliselt märke ja sümboleid, mis võivad pärineda nii Jaapanist kui Liivimaalt, aga ka kosmosest.
Peatähelepanu on siiski muidugi äärmiselt nüansirikkal ja peenel must-valgel joonistusel, mis meenutab oma stiliseeringuga art déco’d, juugendit, sümbolismi, art nouveau’d ja mida kõike veel, olles samas äratuntavalt tõnisvindilik. Vint usub ka selgelt lakoonilisuse jõusse: tema tööd ei ole kunagi barokselt kuhjatud, vaid alati väljapeetult stiilsed, napid, isegi kasinad. Ent maailmad, mida siin luuakse, on tähendustest ja tunnetest täidetud. Nii ka näiteks tema töö „25 liblikat”, mis on valminud kaheksa aastat kestnud liblikate sarja lõpus. Hämmastava elegantsiga ühendab Vint siin liblikale iseloomuliku hapruse ning naisakti erootilisuse – midagi, mida eesti kunstis enne teda polnud kunagi tehtud. Samavõrd idealiseeriv ja arhetüüpne on ka tema „Häbelik tüdruk võtab end alasti”, mille pildiprogrammi olulisimad komponendid näivad olevat hõrk joon, avatud ruum ja sensuaalsus. Vindi esmahuvi ei ole kindlasti läänelikus psühholoogias, vaid idamaises sümbolite keeles kõnelemises. Naised mõjuvad tema töödel sageli anonüümsetena (lehel „Uni lilledes” on nägu keeratud vaatajast sootuks eemale), kuid ometi on Vindi tööd tulvil tundeid, tähendusi, märkuseid, kihistusi. Midagi enamat on vist kunstilt raske oodata.