Eduard Wiiralt 1898–1954 Lapsed. 1937

Laste kujutamine tuli Wiiralti loomingusse sarnaselt maastikega 1930ndatel – hästi on ju teada 1940ndatel Eestis valminud lehed tütarlaste portreedega, aga ka näiteks hilisem “Lapi maastik”, kus väike tüdruk on ema käevangus. Ent kusagil ei ole Wiiralt niivõrd avatud, siiras ja haavatav kui selles töös.
Ühelt poolt on see muidugi järjekordne professionaalsuse võidunipp: keerulised vormid, oht laskuda sentimentalismi, kuid samas soov välja rabeleda liigsest realismist on raskused, mis ootavad igaüht, kes lapsi kujutab. Teiselt poolt võib siin aimata ka Wiiraltit ennast, tema uut “mina”. “Lapsed” mõjub seetõttu teatud kontralehena pöörastele ja haigeksteinud 1930ndate esimesele poolele: rahuliku ja rahustavana.