Olav Maran 1933 Amarüllised. 1981 - 1982

Olav Marani natüürmordid on muidugi omaette peatükk eesti kunstis. Hingestatud vaikeludes annab Maran oma kunstile igaviku mõõtme ja läheb päris klassikalise maalikunsti juurte sügavusele. “Amarüllised” on hiilgav näide meeleolu loomisest, maalitehnika valdamisest ning tähenduste edasiandmisest. Lilled kõrguvad siin majesteetlikult kui eluslooduse (ja laiemalt elu) ülistus. Argine teekann annab märku inimkultuuri ajalikkusest, aga ka kestvusest ning traditsioonide väärtusest. Klaas lusikaga pärineb omakorda tänasest päevast, võib-olla kunstniku enese juurest, kõneledes igapäevase elu möödapääsmatusest.