Ado Vabbe 1892–1961 Kolm graatsiat.

Ado Vabbele hakati 1930ndatel sageli ette heitma, et kunstnik ei osalevat enam „korralikult” näitustel. Loomulikult, Vabbel puudus selleks igasugune tarvidus. Eesti kunstiajaloo üks suuremaid katsetajaid ja edasijõudjaid oli selleks ajaks läbi proovinud nii palju erinevaid voole ning suundi, et tema jaoks ei olnud erilist iseväärtust lihtsalt kusagil „osalemises”. 1930ndate lõpuks jõudis Vabbe „Kolme graatsia” laadini, mis ühelt poolt näib kinnitavat tõdemust, et noorusea mässajad jõuavad reeglina ikkagi rahunemise ja traditsioonide poole. Perioodile iseloomulikult kujutab kunstnik siin grupiportreed, mis kõneleb antud juhul ka veidi muinasjutulisest situatsioonist. Vabbe pole oma aktikäsitluses enam vulgaarne või ekspressiivne, tema värv puhkab, mitte ei mölla. Kompositsioon on aupaklik ja tõstab esile kujutatava, mitte vormi- või värvimängu.