Hilja Läti kirjeldab oma Kaarel Liimandi monograafias ilmekalt joonistuse tähtsust kunstniku loomingus. Ta alustab muidugi kurtmisest, et Liimandi joonistusi (ja eriti aktijoonistusi, mille poolest autor hästi teada oli) on säilinud väga vähe, mõned Tartu Kunstimuuseumil, mõned Aino Bachi kogus. Seetõttu on käesolevad tööd tõelised leiud. Ent lisaks leiuväärtusele toob Hilja Läti esile ka kunstilised põhjused: „Günther Reindorff väidab, et „Pallase” õpilastööde näitustelt on talle meelde jäänud just Liimandi jõulised aktijoonistused. Olles juba Kunsttööstuskoolis joonistuses väljapaistev, kujundas Liimand „Pallase” kooli põhjaliku stuudiumi alusel maalilise ilmega joonistuslaadi, mis rajanes jõulisele vormile, valgusele-varjule ja pehmele väljendusrikkale kontuurjoonele. Oma kunstiliste kavatsuste realiseerimisel on joonistus Liimandile maali kõrval tähtsaks väljendusvahendiks. Ta esines joonistustega pidevalt näitustel. Ka pedagoogitööd alustas Liimand „Pallases” joonistusõpetajana.”