Endel Kõks 1912–1983 Miim Pariisis. 1975

Endel Kõksi looming lisab 1970ndate ja 80ndate eesti kunstile mõõtme, mida ilma väliseestlasteta oleks raske leida. Reisivaated piirdusid siin suurel määral Krimmis käimisega, millele veidi lisa andsid harvad käigud mujale.
Kõks liikus vabalt, kuid veelgi olulisem on tema siiras ning vahetu nakatumine võõrastest kultuuridest. Reisimuljete kogujana suudab Kõks ikka ja alati vaimustuda, kuid see vaimustumine ei ole tavapärastest asjadest.
“Miim Pariisis” on üks neid hetkemuljeid suurlinnadest, kus inimeste galerii on tõeliselt kirju. Kõksi võiks võrrelda Arkadio Laigoga, kes Pariisis olles keskendus teda huvitanud bukinistidele. Tõsi, võrreldes Laigoga paneb Kõks märgatavalt suuremat rõhku värvidele ja valgusele, Pariisis moodustub lisaks inimgaleriile ka värvide bukett, mis on mattunud heledasse prantsuse valgusesse.