Olev Subbi 1930 - 2013 CS 85. 1996

Käesolevas oksjonivalikus on kolme kunstniku tööd liidetud rubriiki “moodsa kunsti klassika”. Erinevad kunstnikud, erinevad tähendused. Kui Helga Jõerüüt jutustab meile lugu kunstnikust, kes eriala vahetades jääb ometi kunsti looma, suutes orienteeruda erinevates vooludes, siis Olev Subbi on maalikunstnik par excellence – maalikunst on tema pärisosa. Valve Janov on omakorda kunstnik, kes keskendunud küll maalikunstile, ei väsi otsimast võimalusi selle uuendamiseks. Ent Subbi ja Janovi saatused on iseloomulikud ka 20. sajandi Eestile. Subbi saadeti sundasumisele ning võimalus taas kunsti õppida avanes alles kaheksa aasta pärast. Valve Janov kuulus nn Soosteri rühma, kus ta koos teiste Tartu autoritega püüdles kunsti poole, mida vaevalt sai ametlikuks nimetada.Olev Subbi staatus on olnud nii Jõerüüdi kui Janovi omast sootuks erinev. Pärast Eestisse naasmist kujunes temast kiiresti kunstnik, kelle iga töö oli sündmus. Iga maal, mis Subbi käe all valmis, oli kunstilooliselt kõnekas ning vääris jäädvustamist. Tänaseks on Subbi püsinud siinse kunstimaailma keskpunktis üle nelja aastakümne. Tema töid pole just liiga palju, kuna juba riiklikud kogud nii Eestis kui välismaal hõlmavad enam kui kolmandiku tema loomingust. Subbi “CS 85” on haruldane näide kunstniku maalide seas, juhatades sisse tema uute natüürmortide väikese seeria. Kuigi traditsioonide austajana on Subbi keskendunud juba loomingu algusest teiste seas ka natüürmortidele, olidki need suuresti klassikalised. Ent “CS 85” toob traditsioonilised elemendid sürrealistlikult tühjaks jäetud ruumi. Vaskanuma ja apelsini asemel on moodne veinipudel, küünlajalg ning lillevaas. Ometi pole kuhugi kadunud Subbi loomingu peamised väärtused. Tugeva teoreetikuna käsitleb Subbi värve nii harukordse teadlikkusega kui teesklematu tundlikkusega. Kunstnik ise on öelnud, et maal peab talle vastu hakkama, ta ei tohi lasta kunstnikul teostada tema algset ideed. Nii peitub ka siin näilise kontrolli all mingi vaevuaimatav improvisatsioon ja kontrollimatus. Kuid kui Jõerüüt ei taotlegi suurtulemust, kui Janov keskendub katsetamisele, siis Subbi on alati valmis. Hämmastav värvitaju, täpne ruumiplaan, viideterikkad kihistused ning Subbi loomingu viimaste aastakümnete tähendus annab maalile väärtuse, mida on raske korrata.