Endel Kõks 1912–1983 Areenil. 1958

Endel Kõks näis oma loomingus huvituvat eelkõige sellest, mis tema jaoks oleks pidanud olema tegelikult võõras. Tartus elades andis ta edasi kummalist suurlinna miljööd, paguluses olles pöördus korraga abstraktsionismi, uue kodu leidnuna reisis sageli välismaal ja vaimustus seal. Ka “Areenil” kuulub näiliselt sinna ritta, kuna kunstnik kujutab populaarse motiivina teatraalseid tegelasi ning värvikat stseeni. Ent jättes siinkohal kõrvale Kõksi poolt püstitatud värvieesmärgid, võime siin näha hoopis teatud mõttes autoportreed.
Mitmetest Kõksi artiklitest aimdub just säärast saatusetunnet: lõbusana bajaani mängides istub ta keset teisi artiste, kuid ikkagi kuidagi nukker ja kuidagi võõras.