Olav Maran 1933 Vaikelu sinise kastruli ja munaga. 1997

Marani töid, mis on valminud peale paari murrangulist 1960ndate lõpuaastat, on harjutud pidama “rahunenuiks” ning traditsioonilisteks. Värvi- ja vormiproblemaatikale tema töis lisandus üks oluline, isiklik ja ehk intiimnegi sisekaemus. Teistsugune maailmatunnetus ja teistugune suhtluslaad sellega tõi Marani vaikeludesse kontrastide asemele sulandumise, järskude üleminekute asemele pehmuse – kujuteldav ühtaegu kaob fooni ja aimdub foonist. Maran maalis nüüd vaikelusid – pea seisvaid ajahetki, püüdes tabada osakestki asjade kummalisest koosolemisest sündivast vaikusest ja vakatamisest.