Eduard Wiiralt 1898–1954 Suplejad. 1927

Suplejate teema ei olnud 1920ndate eesti kunstis haruldane, mitmel korral töötas selle teemaga näiteks Kuno Veeber. Ometi on raske taibata, kas Wiiraltil ja Veeberil oli ühtne stardipakk, sest tulemused on äärmiselt erinevad. Kui Veeberit võlusid alasti kehade huvitavad poosid, siis Wiiralt on oma Pariisi tipp-perioodil huvitatud teistest küsimustest. Mai Levin märgib tabavalt, kuidas Wiiralt on otsinud ettekäändeid selleks, et teha võimalikult keerulisi joonelahendusi: kräsupead, lained, seelikud. Tüüpiliselt selle perioodi Wiiraltile esitab ta endale kõige keerulisemaid ülesandeid, et need siis ikkagi hiilgavalt lahendada. Võib juba selgelt aimata ka tema süvenevat nägemuslikkust, julgust elu groteski kujutamisel ja väljatoomisel. See on „Pariisi-Wiiralt”: sürreaalne, fantastiline, filigraanne.