Konrad Mägi 1878–1925 Saaremaa rand. 1913

Konrad Mäe Saaremaa perioodi kohta on raske midagi uut lisada, kuid käesolev töö ometi sunnib selleks. Ent meenutagem veel kord Mäe põdurat tervist ning kahte sanatooriumisuve Saaremaal 1913. ja 1914. aastal, mille tulemuseks olid paarkümmend tööd ning hulgaliselt visandeid, millest saab peagi puhas kunstiajalugu. Mäe loomingule spetsialiseerunud teadlased on üksteisest sõltumatult väitnud, et just Saaremaal avaneb Mäe talent kõige eredamal moel, et just siin sünnivad tema esimesed tööd, mis on tõeliselt originaalsed ja olulised. Enne Saaremaad oli Mägi väga hea ja küps kunstnik, pärast aga juba midagi enamat. Uurijad imestavad ka, kuidas kidur ja napp Saaremaa loodus inspireeris Mäge niivõrd, et ta avas tee improviseerimisjadale ning ohjeldamatule värviküllusele. Ent see on ilmselt saladus, mida seletada ei õnnestugi. Oli teada, et Mäe iseloom on närviline ning see ei luba tal töötada aeganõudvate teemade, näiteks figuraalkompositsioonidega. Oli ka teada, et Mäele sobibki kõige paremini kiire, väikeste ja kiirete pintslilöökidega maalimine ning pidevalt uute värvide haaramine. Veel üheks saladuseks jääb aga, kuidas Mägi suutis oma käekirja sedavõrd kontrollida, et tulemuseks oli rida Saaremaa maastikke, mis paistavad silma just tänu oma läbitöötatusele. Tänaseks ei ole Saaremaal valminud suuri töid eriti palju teada. Enamik neist on riiklikes muuseumites, mõned üksikud teistes muuseumites ja erakogudes.
Käesolev töö on ühtaegu nii erandlik kui ka reeglit kinnitav. Siin on tõepoolest Konrad Mägi oma tippvormis ning näeme just neid kvaliteete, mis ta teistest esile tõstsid: äärmine värvierksus, improviseerimine, optimism, hoogsus, mängulisus, komponeerimine sel moel, et pildile jääb rannariba ja tükike merd, pintslilöökide vaheldumine maastiku täppivast laadist mere tõmmeteni. Ent samas on midagi uut Mäe koloriidis. Tema ootamatu julgus miksida sinist, valget ja pruuni ning saavutada ikkagi suurepäraseid tulemusi on ju veel ehk kuidagi ootuspärane. Kuid niivõrd jõulise rohelise kasutamine kõrvuti läbivalt pruunikate toonidega, poolsaarte rannajoone markeerimine valgega, taeva ja mere sinise ettevaatlik eristamine on juba midagi teistsugust.
Kuid võib-olla on seda juba liiga palju? Kas teadmine, et tegemist on Konrad Mäe Saaremaal valminud suuremõõtmelise maastikuvaatega, kus kõik tema parimad omadused on selgelt esil, ei oleks piisav?
Ilmselgelt mitte.