Endel Kõks 1912–1983 Kolm randlast. 1943

Endel Kõksi kuulumine Eesti kunstnikkonna sekka näib kummaliselt kahtlane. Juba päris loometee alguses 1930ndate lõpul on Kõks oma lähenemiselt hoopis teistmoodi kui teised, kuidagi kergem ja linlikum. Ka pärast kodumaalt lahkumist näitab Kõks kiiret kohanemisvõimet ning tema suutlikkus haarata maailma moodsaid kunstisuundi ning valmisolek pidevalt katsetada ja uut otsida on silmatorkavad. Siin võiks temaga võrrelda ehk vaid Karin Lutsu, kelle looming tegi läbi enam-vähem sarnase liikumise.
Tema 1930ndate lõpu ja 40ndate alguse tööd on olulised ja tuntud ning juba räägiti tema “heast värvivaistust” ja “kindlast vormitundest” (Tiina Nurk).
Teades tema loomingu üldist helgust ning optimismi, üllatab “Kolm randlast” tõsiduse ja süüvimisega. On selge, et Kõks ei ole keskendunud siin portreele, vaid ta taotleb üldistust. Täpsemalt: kunstnik tahab läbi nende kolme tõsise randlase midagi väga olulist öelda. Mis see “sõnum” täpsemalt olla võiks, ütleb meile ilmselt maali valmimisaeg. Jah, Kõksil on ka siin maalis käe sees kordumatu värvivaist, kuid ta on korraga keegi teine. Sõda ja põgenemislained toovad sisse tumedamad toonid. Rannal ootavad aga inimesed ...