Ado Vabbe 1892–1961 Kaljuse talu ümbrus. 1956

Ado Vabbe kunstnikutee on olnud üks keerulisemaid, ent samas ka üks olulisemaid. Tema tähtsus juba 1910ndatel uuendaja ja katsetajana on vaieldamatult ajas püsima jääv. „Pallase” kooli ühe pikaaegsema ja legendaarsema õppejõuna koolitas ta terve rea kunstnikke, kelle najal tegelikult kogu pallaslikkus püsis. Samas jätkas Vabbe ise loomist ning tegi seda ka pärast riigipöördeid, mis kujunesid eriti talle nii isiklikult, tööalaselt kui loominguliselt väga keerulisteks.
Ent otsiva ja rahutu vaimuga Vabbe jaoks saabus rahulikum loomeperiood just 1950ndate lõpul. Olles mõned aastad Tallinnas töötanud, siirdus ta 1956. aasta sügise hakul tagasi Tartusse. Ta elas edaspidi võrdlemisi tagasihoidlikult, kuid süvenes seda enam loomingusse, küsides näiteks korduvalt, kuidas oleks võimalik maalikunsti vahenditega edasi anda lõpmatust. „Peab tunnistama, et ka vanemas eas oli mu isa küllaltki hea jalgsimatkaja,” kirjutab Vabbe poeg oma mälestustes. „Tundub nii, et nende vältel tegi ta mitmesuguseid tähelepanekuid, milliseid kavatses edaspidi oma loomingus ära kasutada.” Ilmselt just säärasest mõtlikust jalutuskäigust on saanud tõuke ka „Kaljuse talu ümbrus”. Ehk nagu Vabbe ise just sel ajal ütles: „Ilu ja värvide mängu võib leida igal pool”.