Eduard Ole 1898–1995 Park. 1954

Eduard Ole on ilmselt Eesti vanema kunstiloo tuntuim iseõppija. Käies küll korduvalt õppereisidel, ei astunud Ole kunagi ühtegi kunstikõrgkooli, kuid sellest hoolimata oskas ta ära kasutada iseõppimise parimaid hetki, eelkõige julgust katsetada. Omas ajas väga uuenduslikud 1920ndate kubistlikud tööd ja hilisem loomingu visiitkaart portreede näol ei hoidnud Olet siiski rangelt kinni. Kunstnik leidis nimelt korduvalt inspiratsiooni maastikuvaadetest ning mälestuste järgi otsustades ta lausa mõnules neid iseendale maalides. Vahetult enne 1954. aastal Helsingis mainekas Taidehallis toimunud näitust siirdus Ole koos kellegi dotsent Eskerödiga loodusesse, kuna viimane oli soovinud näha Ole maalimisiviisi. “Kõiki magusavõitu aksessuuaare püüdsin ma lihtsustada ja pildusin pildilt minema kõik, mis minu meelest sinna ei sobinud. Ma maalisin mitte füüsiliste, vaid optiliste värvidega,” meenutab Ole ja praalib siis: “Aga sellise avansseeritud värvieksperimendi läbiviimiseks pidid maalijal olema hästi tundlikud silmad”. Tulemus? Helsingi ülikooli kunstiajaloo professor Olele: “Teie olete võtnud kõigist kunstivooludest nende parima ja liitnud selle oma isiklikuks kunstitervikuks”.