Hugo Lepik

Hugo Lepiku kunstiharidus haarab endasse erakordselt palju – Eesti ja graafikaõpingud, seejärel aga juba Berliin, Itaalia, Kanada, Soome … Pärast Eestist lahkumist 1944. aastal saavutas Lepik juba vahetu kokkupuute maailmakunstiga, kuid sõltumatus vahetuvatest moevooludest jättis Lepiku loomingule selge intiimse varjundi. Tema maalid tegelevad harva pealesunnitud teemadega, keskendudes ikka ja jälle tuttavale linnatänavale, kaljudele, kus möödunud suvel jalutamas sai käidud, merevaatele, mida korduvalt vaadatud. Just selle isikliku mõõtme tõttu on Lepiku tööd siirad ja vahetud, nende värvikäsitlus ja ruumilahendus järgivad küll täpselt kõiki meisterlikkusele esitatavaid nõudeid, kuid on tunduvalt kergemad, isegi õhulisemad.
Antud töös loob Lepik muljetavaldava kergusega esmalt värvide ja valguse abil kevadise meeleolu, rõõmsa ja helge. Pilguheit väikesele karjusele räägib meile aga samas igatsusest lapsepõlve järele, kuid mitte magus-romantiliselt ega ka valusalt. Lepiku töö tõuseb selgelt esile tänu oma haruldaselt optimistliku rõhuasetuse poolest. Ilmselt pea kõiki tema eakaaslasi ühendav kogemus karjusepõlvest lubab omakorda oletada, et kõigele lisaks räägib Lepik siin ka igatsusest Eesti järele.