Endel Kõks 1912–1983 Örebro vaade. 1980

Kõks võis oma loomingus aja jooksul tõeliselt palju muutuda. “Örebro vaadet” võiks võrrelda Hugo Lepiku “Karjapoisiga”, aga võiks võrrelda veel mitme välismaal elanud eesti kunstniku linnavaadetega. Jah, ühelt poolt on see muidugi konkreetne linnavaade, värvirõõmus, haruldaselt detailirohke ja lõbus. Punane auto müüri ääres seismas või kõigest mõne pintslilöögiga edasi antud onkel jalgratta seljas kihutamas – need on märgid, mis annavad tunnistust meisterliku kunstniku vahetust kohalolemisest. Ta ei püüa enam katsetada, vaid keskendub sellele, mis kõige südamelähedasem – kodulinn, täpsemalt – kodutänav, kodused situatsioonid, argine meeleolu ja aja paigalseismine. See on melanhoolne, kuid väga isiklik maal. Ja selle kõige taga ikkagi mingi kummaline igatsus – ja igatsus mitte geograafilise koha, locuse järele, vaid igatsus rahulolu, tuttavate paikade ja inimeste, sõprade, õnnetunde järele.