Endel Kõks 1912–1983 Luurel. 1942

Endel Kõksi on korduvalt nimetatud ehk mitmekülgseimaks eesti kunstnikuks, kelle laad muutus kümnendite jooksul väga otsustavalt ja isegi vastuoluliseks. Nii alustas ta pärast “Pallase” lõpetamist 1930ndatel eelkõige värvile keskendunud autorina, lähtudes prantsuse koolkonna järelimpressionismist. Eestist lahkumine esmalt Saksamaale, siis Rootsi, andis Kõksile suurepärase võimaluse olla pidevalt vahetus kontaktis maailma kunstiuuendustega. Kõks jõudis abstraktsionismi, 1960ndatel isegi popkunsti, et elu lõpu poole taas rahulikku maailmasilmitsemisse sukelduda. Ometi märgitakse, et see mitmekesisus võib olla ka optiline silmapete, ühe ja sama algpõhja kasutamine erinevateks lahendusteedeks. Kõks omandas “Pallase” koolkonna värvi- ja vormikäsitluse hiilgavalt, ta oli vaieldamatult üks 1940ndate alguse olulisemaid uusi kunstnikke. Seesama tugev algpõhi säilis ka hiljem, säilis ka abstraktsionismis ning tuli ringiga tagasi melanhoolsetes argipäevavaadetes.
“Luurel” on haruldane näide Kõksi loomingus. Lisaks 1940ndate tööde ilmselgele nappusele saame siin kõneleda ka harjumuspäratust vürtsist. Kõks oli läbi oma loomingu rõhutatult ühiskondlikest oludest eemalseisev autor, seda ilmselt eriti 1940ndatel, mil piirangud kujutatavale olid eriliselt ranged. Säärastes oludes maalis Kõks töö, kuhu on sisse pandud mingi eriline otsustavus, eriline vastuhakusoov ja vabanemispüüd. Võiks ju taas keskenduda “pintslilöögi täpsusele” ja “värvi tundlikule andmisele”, need on olemas, tõesti, ent see pole antud juhul peamine. Kunstniku vastuhakk oludele, vastuhakk just säärasel moel, nagu tema seda kõige paremini oskas.
Teos oli eksponeeritud kunstniku isiknäitusel Tartu Kunstimuuseumis 1969. a. (kataloogis nr. 182).