Eduard Wiiralt 1898–1954 Tiiger. 1937

Eduard Wiiralti vajadus “rahu, harmoonia ja hingepuhtuse järele” (Mai Levin) süvenes 1930ndatel veelgi. On iseloomulik, et just sel ajal muutusid kunstniku lemmikmodellideks lapsed ja loomad. Viimaste seast äratasid erilist tähelepanu graatsilised kaslased, nende seast omakorda tiigird. Nii kirjutas Wiiralt Pariisist: “Kahjuks on senine materjaal ühekülgne; tiigrid ja kassid. Joonistusi tiigrist on mul umbes kümmne lehe ümber”.
1937. aastal valminud “Tiigri” puhul märgitakse, et ühelt poolt oli tegemist sellele perioodile tüüpilise Wiiraltiga, kus tehniline täiuslikkus ja lehe läbitöötatus on veelgi süvenenud. Tiigrit on kujutatud äärmise põhjalikkuse ning täpsusega, pildiruumi on toodud aga vaid see, mis tiigril kõige põnevam ning väljendusrikkam. Teisalt märgib Mai Levin, et just “Tiiger” jääb Wiiralti loomingu üldplaanis mõneti eraldiseisvaks, olles teostatud akvatintatehnikas, mis loob omalaadse “kornilise” pildistruktuuri. Võib tunduda kummaline, kuid ometi on siin selgelt tajutav, kuidas autor on tõesti lõpuks ometi leidnud otsitud hingerahu ja meelekindluse.