Johannes Võerahansu 1902–1980 Mees potikedraga. 1930

Johannes Võerahansu kunstnikuks saamine on kahtlemata üks kummalisemaid. Esmapilgul sirgjooneline haridustee ning 1920ndate algul Ants Laikmaa juurde kunstiõpingutele siirdumine kulges kenasti plaanipäraselt, juba toimusid esimesed näitused koos teiste Laikmaa õpilastega ja arvustuses märgiti Võerahansu maastikuvaateid eraldi. Ometi tuli seejärel kümmekond aastat kestnud murdejoon, näiline kunstist eemal viibimine ja pearõhu paigutamine erinevatele ametitele. Siia sekka kuulub ka 1930-1932 Türil sealses keraamika- ja tellisevabrikus töötamine.
“Mees pottsepakedraga” kuulub äärmiselt haruldasse Võerahansu varasesse loominguperioodi. See on ilmselt valminud ajal, mil Võerahansu õppis juba “Pallases” ning mil valminud ja säilinud teoste arv on kaduvväike. Käesoleva maali juures imestama eelkõige kaks hetke. Esiteks maalitehnilise virtuoossuse selge esiletõusmine, ande varjamatus, mis peegeldub julges kompositsioonis ning mõnulevas värvijoobumuses. Ent teine hetk on hoopis isiklikum ja ehk sügavamgi. Paneb imestama, kuidas Võerahansu on otsustanud just selle maali kaudu peegeldada iseennast ja enda töötamist niivõrd maalikaugel alal. See on aus ja veidi nukker tagasivaatav pilk iseendasse ajal, mil ametlik kunstnikustaatus oli veel alles ees.