Aleksander Vardi 1901–1983 Notre Dame de Paris. 1937

Aleksander Vardi kunstnikutee sai haruldase aluspõhja: esimese “Pallase” õpilasena sattus ta juba 18-aastaselt Konrad Mäe ja Ado Vabbe käe alla. Pärast “Pallase” edukat lõpetamist siirdus Vardi 1920ndate keskpaigas esmakordselt Pariisi, kus ta nelja aasta jooksul õppis erinevate meistrite juures. Eestisse naasnuna töötas kunstnik mitmesugustel ametikohtadel, kuni 1937. aastal sai teist ja viimast korda tagasi armastatud Pariisi. Just siia panevad näpu kunstiteadlased: algas kümmekond aastat kestnud Vardi loomingu hiilgeaeg.
1937. ja 1938. aastal valminud Pariisi vaadetel on siinkohal täita eriline roll. Räägitakse nende “erilisest varjundirikkusest” ning “õhulisusest”, ent räägitakse ka väärtusest, mille tõttu Vardit nimetatakse Eesti olulisimaks impressionistiks. Maalikunstniku jaoks äärmiselt inspireeriv linn andis Vardile 1930ndate lõpul tõuke, mis viis ta peenekoelise värvikasutuseni ning elegantse käsitluslaadini. Arhitektuurilise imestamise asemel näeb kunstnik Jumalaema kirikus heledat rõhumärki ning tema liikumine paleti eri servades on muljetavaldavalt kerge. Õhku paisatud toonid kõnelevad tõepoolest impressionismi keelt, keskendudes mitte objektiivse tegelikkuse kopeerimisele, vaid kunstniku tõlgendusele.