Elmar Kits 1913–1972 Sinililled. 1964

Elmar Kitse loomingus oli 1964. aasta pealtnäha võrdlemisi vaikne. Kui perioodi kohta üldiselt märgitakse, et “kujutavas kunstis oli 1960ndate esimene pool Elmar Kitsele kindlalt omaenese teel asumise ajaks” (Tiiu Talvistu), siis suured ning seetõttu nähtavamad tööd valmisid Kitsel peamiselt järgmisel ja 1966. aastal. Ometi oli midagi õhus, äärmiselt oluline isiknäitus, millega Kits muutus hoobilt olulisimaks moodsa kunsti autoriks, oli ukse ees.
“Sinililled” on omalaadne teos mitmeski mõttes. Vahetult enne suuri vapustusi Kitse loomingus on antud töö hillitsetud, peenetundeliselt maalitud ning improviseerimisvabadus on elegantselt kindlale rajale juhatatud. Intiimne ning pigem endale kui kriitikutele maalitud töö kannab samas selgeid elmarkitselikke märke. Ometi on põnevaim klassikalise lillemaali tõlgendamine. Kui traditsioonis asuvad lilled mõnel kunstiteosel koheselt midagi sümboliseerima – leitud armastust, närtsinud tundeid, õidepuhkenud lootust, külluslikku luksust -, siis “Sinililled” on tavatult sirgjooneline. Siin ei ole tagamõtteid. Siin on tõesti ainult sinililled nii, nagu Elmar Kits neid ühel kevadpäeval maalida kavatses.