Elmar Kits 1913–1972 Hirmus unenägu. 1969

Elmar Kitse peavad mitmed kunstiteadlased õigustatult Eesti 20. sajandi kunsti olulisimaks värvimeistriks ning viljakaimaks katsetajaks. Kõigest aasta pärast teise suure improviseerija Ado Vabbe õpilasena “Pallase” lõpetamist asus Kits 1940. aastal ise õpetajaks. Järgnevad kolm kümnendit tunnevad Kitse kui erinevate tehnikate ja žanride vahel muljetavaldava kergusega liikuvat kunstnikku. Kaasautorite seas äärmiselt kõrgelt hinnatud Kits oli kunstnik par excellence, kelle elu oli täielikult pühendunud maali väljendusvahendite lõputule uurimisele.
1960ndate keskel algab Kitse viimane ja enim tähelepanu äratanud loominguperiood. Räägitakse erilisest improvisatsioonilisusest ning lähenemisnurkade paljususest, tema kaks isiknäitust saavad aga moodsa kunsti teetähisteks. “Hirmus unenägu” valmis eelkavandina suuremale tööle, mida Kits aga maalida ei jõudnudki. Tüüpiliselt Kitsele kasutab ta oma maalil poliitilise maiguga teemat, ent viimane omandab teatud üldinimliku mõõtme. Tagaplaani pidurdamatu mängulisus ning esiplaani traagilise koega figuraalkompositsioon moodustavad koos harukordselt jõulise sõnumiga maali. Oma parima loomeea kunstilisi väärtusi kasutades jõuab Kits siin eetilise üldistuseni, milleni ideoloogiliselt tasalülitatud autorid harva küündisid.

Teos esineb monograafia “Elmar Kitse fenomen” kataloogiosas nr. 842 all.