Eduard Wiiralt 1898–1954 Oopiumi uimas. 1938

On raske leida Eduard Wiiralti joonistust, mis oleks rohkem tähelepanu äratanud ning mille saatus on samavõrd legendaarne. “Oopiumi uimas” valmis Marokos, kuhu Wiiralt saabus 1938. aasta palaval juulikuul. Esialgu lühiajaliseks planeeritud reis venis aina pikemaks, sest kunstnik vaimustus pidevalt sealsetest inimestest ning maastikust, töötades innuga ning portreteerides kohalikke. Käesolev töö on ilmselt valminud Marokos viibimise esimeste kuude jooksul, sest juba mõned kuud hiljem 1938. aasta sügisnäitusel Tallinnas rippus “Oopiumi uimas” seinal. Töö äratas erakordset tähelepanu, “eriti populaarne joonistus” (Mai Levin) reprodutseeriti koheselt Rasmus Kangro-Pooli monograafias ning sellest sai üks väheseid Marokos valminud joonistusi, mis kunstikoguja Alfred Rõude kaudu pole jõudnud Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni. Pärast 1940ndate aastate segadusi peideti erakogusse soetatud “Oopiumi uimas” aastakümneteks, sest kardeti võimalikke repressioone. Kunstiloolased pidasid tänaseni tööd hävinuks ning otsisid üles monograafias ilmunud repro, et avaldada see ka nt. Ott Kangilaski 1959. aasta teoses.
Töö populaarsust on kerge mõista: läheneb ju siingi Wiiralt kujutatule omapärase nurga alt, pidades olulisimaks teatud detailide ülimalt meisterlikku väljajoonistamist. Kunstnik on valinud kõige keerulisemad hetked, keskendudes näo ning sealsete varjundite väljatoomisele. Juba töö pealkiri kõneleb, et erinevalt tavapärastest looritatud naistest ning avalisilmsetest lastest moodustab “Oopiumi uimas” silmapaistva erandi kogu Wiiralti Maroko-seerias, kujutades poolsuletud laugudega meesterahvast. Mõnuleva pilgu tabamine, chleuh`d iseloomustavate joonte leidmine, käte asendi kaudu inimesest kõnelemine – kõik need on Wiiraltile olnud väljakutsed. Eesti kunsti suurnime üliharuldane ning kuulus originaaljoonistus on väljakutse vastu võtnud.