Ado Vabbe

Ado Vabbe on nimi, millest Eesti kunstiajalugu alustab moodsast kunstist kõnelemist. “Vabbe oli vaieldamatult eesti avangardi isa,” ütleb Leonhard Lapin, “tema mõju ulatub ka tänasesse päeva.” Vabbe parim tundja Evi Pihlak lisab: “Ikka on Vabbe osanud reeglitest kõrvale kalduda ja talle ei saa läheneda harjumuspäraste mallidega, kuid samas kuulub ta meie maalikunsti tugevamate koloristide hulka”. Nii tundubki, et Ado Vabbe, kelle ainus kunstiharidus pärines legendaarsest Ažbe kunstikoolist Münchenis ning kes sellest hoolimata oli üks “Pallase” olulisemaid ning pikaajalisemaid õppejõude, jäi elu lõpuni säravaks andeks, mida on võimatu tavareeglite järgi pakkida. Tema haare oli niivõrd sügav, et ulatus suurema vaevata nii abstraktsionismi kõrgvormideni kui ka hoogsate maaliliste jõuvõteteni. Tema töödes segunevad Vabbe kui ”Pallase” “maalikoolkonna, eriti selle koloristliku suuna kujundaja” (Reet Varblane) ning tema erakordne võime leida ka kõige argisemas motiivis midagi, mis annab põhjust kõneleda kunstist.
“Arsti juures” on ühtaegu hiilgav ning teisalt äärmiselt haruldane näide Ado Vabbe suuremõõtmelisematest töödest. Argikeskkonnast väljanopitud stseen on pandud siin erksate värvide abil uuel moel kõlama. Kummaline, natuke naljakas ning natuke tõsine maalisituatsioon antakse edasi hoogsalt. Vabbe joon on kõike muud kui akadeemiliselt kuiv ning tahumatu. Tema värvikombinatsioonid (hall kittel ning selle taustal punaste kaantega raamat, valgust sisselaskva akna ees helerohelises daam) on kordumatud. Siin on nii elavat üldistust kui ilmestavaid detaile (doktori kuuldeaparaat ning prillid, eeterlik pudel) ning tahaks tõepoolest rääkida “koloriidi tundlikkusest ja pintslikäsitluse nõtkusest, aga ka esituslaadi sundimatusest” (Evi Pihlak). Nii on, kui ühel pildil satuvad kokku raskesti tabatav hetkemõnu ning kunstiajalooline väärikus.

Teos esineb 1962. aastal Tartu Kunstimuuseumis toimunud mälestusnäituse kataloogis nr. 310 all.