Endel Kõks 1912–1983 Rannas. 1951

Endel Kõksi loomingust kõneledes on sageli huvi tuntud, mis oleks juhtunud Eesti läbi aegade üha andekama kunstnikuga totrate 1950ndate kunstireeglite tingimustes? Kas Kõks, kes vahetult enne ajaloopöördeid lõpetas Ado Vabbe õpilasena “Pallase”, ent oli juba selleks ajaks näitustel nime teinud, oleks suutnud kohaneda või töötada sisepaguluses? Tema maalides peegelduv äärmiselt erk värvimeel, peenekoeline maitse ning hõrkude kunstiilmade loomine lubab meil oletada, et just Kõksi oleksid kunstirepressioonid tabanud kõige valusamalt. Vaid sunnitud lahkumine lubas tal ka hiljem jätkata äärmiselt väljapeetud töödega.
Kõksi endaksjäämine kunstiideaalide eest seismisel on ilmne ka “Rannas”. Kõigest aasta eest Rootsi elama jäänud Kõks jätkab siin kergelt laialivalguva ning petlikult visandlikku muljet jätva figuurikujutamisega. Vabakäeline joonistuslik alus on “Rannas” sulatatud mahedatesse värvidesse. Paralleelset Eesti kunstielus valitsenud sotsrealismilikul norimisel pisiasjades pole Kõksi loomingus kohta: tema on hoogne, viies akvarellile iseloomulikku vabadust selle kaugemate piirideni ning uurides värvipindade omavahelisi mõjuväljasid. Tõepoolest, “avangardistlikud kunstnikud ei tegele enam abstraktsete probleemidega, vaid püüavad vaadata abstraktse kunsti taha,” nagu Kõks 1951. aastal kirjutas.