August Jansen
(1881 - 1957)
Maastik jõega. 1940
Õli, lõuend. 48 x 70 cm
hind 3 516 (müüdud)
August Jansen oli kahtlusteta üks 20. sajandi esimese poole mõjukamaid kunstnikke. Pärast haridusteed Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning Kunstiakadeemia kõrgemas kunstikoolis naases Jansen Eestisse. Siin kujunes temast asendamatu õppejõud, erakordselt aktiivne kunstielu organisaator ning viljakas kunstnik. Ta liikus sujuvalt paljude tehnikate vahel, kujunedes kahe sõja vahel üheks olulisemaks maastikumaalijaks. Antud žanri siinseid sügavaid traditsioone arvestades oli see enam kui märkimisväärne.
1940ndatel aastatel valminud Janseni tööd peegeldavad selgelt autori mõneaastast puhkamismeeleolu enne uuesti õppejõuna tööle asumist. “Maastik jõega” esindab sellele perioodile tüüpilist Jansenit, koondades pildile kodumaa motiivi, kus teda lisaks värviprobleemidele huvitab – erinevalt varasemast – looduse olemuse otsimine. On märgatud, et just nüüd on Janseni töödes teatav uus kvaliteet: värvid ei vastandu üksteisele enam teravalt, vaid kunstnik otsib ühtsest valitsevast põhitoonist kantud koloriiti. Ent ometi ei uuri Jansen siin niivõrd “koloriidi enda väärtusi kui totaalset looduselamust”, milleks ta kasutab võrdselt nii pehmet kollast, nukravõitu sinist kui tagasihoidlikku rohelist. Jõekaldal ootav paat ning põlluvarjude tagant paistvad taluhooned veenavad meid, et eelkõige huvitab kunstnikku seletamatu kodumaa-tunde edasiandmine.
1940ndatel aastatel valminud Janseni tööd peegeldavad selgelt autori mõneaastast puhkamismeeleolu enne uuesti õppejõuna tööle asumist. “Maastik jõega” esindab sellele perioodile tüüpilist Jansenit, koondades pildile kodumaa motiivi, kus teda lisaks värviprobleemidele huvitab – erinevalt varasemast – looduse olemuse otsimine. On märgatud, et just nüüd on Janseni töödes teatav uus kvaliteet: värvid ei vastandu üksteisele enam teravalt, vaid kunstnik otsib ühtsest valitsevast põhitoonist kantud koloriiti. Ent ometi ei uuri Jansen siin niivõrd “koloriidi enda väärtusi kui totaalset looduselamust”, milleks ta kasutab võrdselt nii pehmet kollast, nukravõitu sinist kui tagasihoidlikku rohelist. Jõekaldal ootav paat ning põlluvarjude tagant paistvad taluhooned veenavad meid, et eelkõige huvitab kunstnikku seletamatu kodumaa-tunde edasiandmine.