Eduard Von Gebhardt
(1838 - 1925)
Kristus tervendab halvatut. 1895
Õli, lõuend. 80 x 114 cm
hind 9 459 (müüdud)
Eduard Gebhardt moodustab koos Gregor Bochmanniga jõulise ning legendaarse “Düsseldorfi koolkonna”. Õigustatult peetakse neid rahvusvahelise nimega kunstnikeks, kellel selged Eesti-sidemed. Sarnaselt Bochmannile sündis ka Gebhardt Eestis, kuid lahkus siit 15-aastaselt, et omandada Peterburis, seejärel aga juba Saksamaal kunstiharidus. Pea 30 aastat töötas Gebhardt Düsseldorfi kunstiakadeemias professorina, noppides järjest akadeemikutiitleid Berliinist ning Münchenist, Dresdenist ning Viinist, Antverpenist ning Belgiast. Mitme ülikooli audoktor sai ridamisi tellimusi nii Saksamaal kui väljaspool seda. Tema töid soovisid oma kollektsiooni Berliini Rahvusgalerii ning Düsseldorfi Kunstimuuseum. Kuigi tema nimi oli tuntud suures osas Euroopas, kõneletakse Järva-Jaani pastori pojast eelkõige kui saksa usumaali uuendajast.
Luterliku kasvatuse saanud Gebhardti tekitatud murrang ühe suurriigi kunstis on seda märkimisväärsem, et religioosse maali positsioonid olid 19. sajandi teisel poolel silmatorkavalt tugevad. Gebhardt suutis tõlkida võimsate tähendustega laetud piiblistseenid maalikunsti nõnda, et pealetükkiv jumalakuulutus muutus jutustuseks inimesest. Luterlasena imestas kunstnik korduvalt, miks maalikeel pole üle võtnud Lutheri lähenemist, mis annab pühalikkusele ilmaliku varjundi. Pärast reise Hollandisse hakkas Gebhardt ainesele lähenema flandria maalikunsti traditsioonidega, rõhutades nii “süžees, värvis kui ka kompositsioonis mõistuspärast ja loogilist süsteemi” (Anne Lõugas).
“Kristus tervendab halvatut” kordab temaatiliselt ühte Gebhardti kõige tuntumatest töödest, Loccumi kloostri reflektooriumis olevat seinamaali tsüklit. See on suurepärane näide kunstniku 1890ndate aastate kõrgperioodist. Me näeme siin virtuoosi oskust luua võimsaid figuraalkompositsioone, kus iga tegelase roll on välja mängitud äärmise peenusega ning kus keerulise struktuuriga teos muutub kergesti loetavaks. Töös on dramaatilisust ja koloriidi harvaleitavaid nüansse, muljetavaldavat ruumitaju ning erakordset suurejoonelisust, mida siinses maalikunstis kohtab haruharva.
Luterliku kasvatuse saanud Gebhardti tekitatud murrang ühe suurriigi kunstis on seda märkimisväärsem, et religioosse maali positsioonid olid 19. sajandi teisel poolel silmatorkavalt tugevad. Gebhardt suutis tõlkida võimsate tähendustega laetud piiblistseenid maalikunsti nõnda, et pealetükkiv jumalakuulutus muutus jutustuseks inimesest. Luterlasena imestas kunstnik korduvalt, miks maalikeel pole üle võtnud Lutheri lähenemist, mis annab pühalikkusele ilmaliku varjundi. Pärast reise Hollandisse hakkas Gebhardt ainesele lähenema flandria maalikunsti traditsioonidega, rõhutades nii “süžees, värvis kui ka kompositsioonis mõistuspärast ja loogilist süsteemi” (Anne Lõugas).
“Kristus tervendab halvatut” kordab temaatiliselt ühte Gebhardti kõige tuntumatest töödest, Loccumi kloostri reflektooriumis olevat seinamaali tsüklit. See on suurepärane näide kunstniku 1890ndate aastate kõrgperioodist. Me näeme siin virtuoosi oskust luua võimsaid figuraalkompositsioone, kus iga tegelase roll on välja mängitud äärmise peenusega ning kus keerulise struktuuriga teos muutub kergesti loetavaks. Töös on dramaatilisust ja koloriidi harvaleitavaid nüansse, muljetavaldavat ruumitaju ning erakordset suurejoonelisust, mida siinses maalikunstis kohtab haruharva.