Endel Kõks 1912–1983 Capri. 1982

Endel Kõksi võib julgelt nimetada läbi aegade erksaima värvivaistuga eesti kunstnikuks. Vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist lõpetas Kõks Ado Vabbe õpilasena “Pallase” ning moodustas koos Lepo Mikko ja Elmar Kitsega legendaarse “Tartu kolmiku”. Neid iseloomustanud kunstilisele kõrgpilotaažile lähenesid Mikko, Kits ja Kõks siiski erinevalt. Kui esimene keskendus peamiselt vormirütmidele ning teine abstraktsetele mängudele, siis Kõksi huvitasid juba toona foovidest alanud puhaste värvide probleemid. Pärast sunnitud lahkumist Saksamaale muutus Kõksi laad veelgi julgemaks ning erksamaks.

“Capri” moodustab üllatava silla Kõksi ennesõjaaegse loominguga. Kui toona kasutas ta üllatavalt erksaid värve kodumaa kujutamisel, siis “Capri” puhul on kunstnik saanud maalida otse lõunamaises värvipillerkaaris viibides. Roheline pole siin enam sumbunud ning melanhoolne, vaid jõuline. Eksootiliste majade luitunud valge ei ole märk hüljatusest, vaid vanusest ning tähendustega laetusest. Ent olulisim, millele Kõks siin tähelepanu pöörab, on valgus. Nähtamatu nähtavaks maalimine on olnud tema jaoks üks olulisemaid väljakutseid, kuid peegelduste ja varjudega maalipinda kujundades on Kõks meisterlikult toonud välja lõunamaise valguse erinevuse. See on salapärane, isegi kergelt metafüüsiline varjund, mis pigem imeb endasse varje kui tekitab neid.