Lepo Mikko 1911–1978 Sõdur rahu kaitsel. 1968

Lepo Mikko kuulub põlvkonda, kelle tööd leidsid suurt tunnustust nii enne kui pärast Teist maailmasõda, ent kelle looming oli sellest hoolimata pidevas muutumises ning teisenemises. Erinevalt endelkõksilikust popkunstiga flirtimisest või elmarkitselikust abstraktsionistlikust laadist jõudis Mikko 1970ndatel aastatel kubistliku stiliseerimiseni. Tema loomingust on kõige paremini tuntud ning reprodutseeritud just sel perioodil valminud monumentaalsed tööd, milles ta käsitleb tollal ülipopulaarset “inimene ja kosmos” temaatikat.
Käesolev teos kannab endas nii suurt kunstiajaloolist kui ka ajastuloolist väärtust. Vormiuuenduslik, ent samas tehniliselt perfektselt teostatud töö reedab kunstniku väga head kompositsioonitaju ning oskust dirigeerida kuuldavaks iga väiksemgi hetk. Punatäht sõduri vormikuuel ning automaat tema rinnal viitavad teatud kohustuslike kaanonite järgmisele, olles nõnda tõend reeglite kohta, mis aastakümneid Eesti kunsti üldilmet kujundasid. Mikko imeteldav oskus kõneleda vältimatust kosmoseteemast uuenduslikku vormikeelt kasutades viib teose ühte ritta legendaarsete töödega “Inimene ja kosmos” ning “Ajamasin”. Viimaste eest võitis ta Nõukogude Eesti preemia, kuid samad teosed lubavad Mikkost ka kaasajal rääkida kui ühest olulisemast 1960ndate aastate kunstnikust.