Lepo Mikko 1911–1978 Rannavaade. 1954

1950ndate Mikkot meenutavad tema õpilased juhendajana, kes ei kartnud loobuda kunstiväliste jõudude kehtestatud normidest ning jätkas Nikolai Triigi käe all õpitu edasiandmist. Kolme Mikko töö kõrvutiasetamine näitab meile ilmekalt, et kunstnik ei jäänud kunagi päris rahul sellega, mida oli juba saavutanud. 1950ndate alguse ülimalt elegantsest ning õhkkergest maa ja mere suudluse kujutamisest liigub Mikko 1960ndate alguses jõulise, ent väga väljapeetud värvikäsitluseni, mis katab kubistlikus laadis vormieksperimente. Just sel perioodil valmivad Mikkol mitmed Saaremaa-vaated, kus kunstiajaloolaste arvates avaldub tema “teravnenud vormitaju”.
Koos Elmar Kitse ning Endel Kõksiga 1930ndate lõpul esile tõusnud “kuldse kolmiku” liikme Mikko loomingus on 1940ndate lõpul täheldatud teatavat väsimust ning tuimust, mis just 1950ndate keskel asendus uue ajajärguga. Tema lõuend “hakkas optimistlikult helendama” ning maastik oli korraga värve täis.
Kümme aastat hiljem näeme sootuks teistsugust Lepo Mikkot, kes ikkagi on Lepo Mikko – täiusliku vormi- ja värvitajuga kunstnik. Tema toonaseid nurgelisi maastikke on võrreldud Kristjan Raua arhailise laadiga (meenutagem – Raud oli pallaslaste jaoks suur eeskuju). Kunstniku joonekäsitlust võrreldakse omakorda vitraažide liitekohtadega, värvikäsitlust koguni Konrad Mäega. Võrdlused, mis kõik peavad paika just ühe kunstniku puhul. Lepo Mikko puhul.