Ilmar Malini puhul märgitakse õigustatult, et “eelkõige on ta sürrealistliku loomemeetodi üks väheseid, kuid see-eest järjekindlamaid viljelejaid eesti kunstis”. Ta tegi aastate jooksul läbi küll mitmeid olulisi muutusi, kuid Malini loomingu pärisosaks loetakse ikkagi 20. sajandi ühest olulisemast kunstivoolust – sürrealismist - pärit põhimõtete jätkamist oma töödes. Pärast Siberi vangistusest naasmist astus Malin Kunstiinstituuti, kus õpitud sotsrealistlikust vormikeelest vabanes ta alles 1960ndate alguses. Malini eemaldumine tema jaoks igavana tundunud realismist sai üha enam hoogu sisse ning peagi hakkas ta katsetama sürreaalsete meetoditega. “Ratastega” esindab kunstiajaloo ühe olulisema suuna haruldast näidet eesti kunstis, olles korraga tõend nii võimude jaoks “ohtlikuna” mõjunud sürrealismi olemasolust kui ka väga iseloomulik näide Ilmar Malini loomingust. Antud teos tõukub spontaanse joonistamise käigus sündinud kujunditest, mida autor on edasi arendanud suuremõõtmeliseks õlimaaliks. Niimoodi teostab kunstnik juhuslike sirgelduste omalaadse pühitsemise, tõlkides otse alateadvusest tulevad signaalid kunsti keelde. Keelde, mis Malini meelest ei saa kunagi päris valmis … Teost eksponeeriti Ilmar Malini isiknäitusel “Asjad.Linnud.Maastikud.” 1984. aastal Kunstisalongis.