Raivo Korstnik 1932–1992 Ellamaa maastik. 1961

Raivo Korstnik on Eesti kunstiajaloos jäänud omaette seisjaks - tunnustatud ja tuntud kunstnikuks, kes aktiivsele näitustegevusele eelistas õppejõuna töötamist. Pärast ERKI lõpetamist 1957. aastal algas 1960ndatel Korstniku loomingu hinnatuim ajajärk. Sellesse aega mahub ka üks väheseid Korstniku ülesastumisi 1966.aasta noortenäitusel, mida loetakse üheks olulisimaks uuele kunstile keskendunud väljapanekuks läbi aegade.
Korstniku eemalseisja positsioon tuleb välja ka tema töödes. Järgides ühelt poolt vana hea idüllilise maastikukujutamise traditsiooni, toob Korstnik teiselt poolt sisse säärase maalimistehnika, mis kohati hakkab liginema “vasohoitud ekspressionismile”. Autorit pole huvitanud enam tõetruu tegelikkuse kujutamine, maastik pole tema jaoks enam eesmärk, vaid ettekääne, mille abil uurida maalimise võimalusi. Samas ei ole kunstnik sukeldunud äärmuslikesse katsetustesse, vaid jäänud ikkagi mäeveerule seisma ja vaatama. See on tõepoolest nagu kinos – näha midagi tuttavat, aga siiski teistsugust.