Endel Kõks 1912–1983 White Memory. 1967

Endel Kõks oli sarnaselt Ado Vabbele, kelle juures ta Pallases õppis, pidev otsija. Seetõttu võis sunnitud lahkumine 1944. aastal tähendada tema jaoks ka midagi head, kuna Kõks sai Rootsis elades erinevalt kodumaale jäänutest vahetult tutvuda läänemaailmas toimuvate muutustega ning nendega orgaaniliselt haakuda. Seetõttu pole ka üllatav, et reis USAsse, Kanadasse ja Mehhikosse 1967. aastal mõjutasid juba 55-aastast kunstnikku veel kord oma loomelaadi muutusi tegema. Väljapeetud abstraktsionism, mis siinses kunstis harv, ei püüagi luua kaosesse korda. See pole pilt, mis meile tavapäraselt jutustaks lugu või oleks meie ees pärani. Kõksi tööd tuleb uuesti ja uuesti läbi elada. Niipea kui oleme loonud enda jaoks mingi süsteemi, mille järgi pilt peaks käituma, oleme sunnitud tõdema, et süsteem ei kehti. Ja looma uue, ja uue… Ning selle kõige taga on ikkagi Kõksist lahutamatu peen värvitaju.