32-aastaselt olid Oskar Hoffmannil selja taga õpingud erameistrite juures Eestis ja Pariisis ning Düsseldorfi Kunstiakadeemias, kus ta muutus nn. Düsseldorfi koolkonna üheks tuntumaks ja esiletõusvamaks liikmeks. Eesti kunsti ajalukku on Hoffmann end joonistanud ja maalinud eelkõige talupoegade kujutamisega, mis 19. sajandi keskpaiga ärevas kontekstis mõjusid ootamatult soojalt. Ofort Eestlane peegeldab hoolimata kunstniku noorusest juba tema väljakujunenud loomelaadi, mille üheks märksõnaks olnud maaliline heletumeduse kujutamine kannab antud töös ka teatud sümbolväärtust – eestlase ilmekas nägu tõuseb heledal taustal jõuliselt esile. Töö on üks O. Hoffmanni seitsmest tuntud ofordist, fikseeritud 1954.a. Riiklikus Kunstimuuseumis toimunud näituse kataloogis (nr. 105), aga ka D.A.Rovinski Vene gravööride üksikasjalikus leksikonis XVI-XIX saj. (St. Peterburg 1895, I, lk. 242, nr.5). Teos oli reprodutseeritud 1883.a. väljaandes Becтник Изящных Искусств.