Konrad Mägi 1878–1925 Alvine Käppa portree. 1919
Õli, lõuend. 102.0×76.0 cm Saadavus: Müüdud Raamita
Osalenud oksjonil HAUS GALERII / XI OKSJON, 2002 sügis
18 279€
Teosest
Seniste oksjonite ekspositsioonid on jätnud Eesti kunstiajaloost pildi, kus enam tõusevad esile maastiku- ja linnavaated või natüürmordid, varjutades mõneti portreekunsti tähtsust. Tõsi, ka siinne kunstiajalugu ise pole portreedest just rikas ning selle põhjuseks võib eelkõige lugeda kunstiliigi erinõudmisi: suurt maalitehnilist meisterlikkust, millega peab samas liituma erakordselt tundlik oskus muuta lihtne inimese ülesjoonistamine portreteerimiseks – tema siseilma peenekoeliseks vaatlemiseks. Seetõttu pole just palju kunstnikke soovinud niivõrd keerulise ülesande kallale asuda. Ja kes siis veel kui mitte Konrad Mägi?
Inimese agaram portreteerimine Euroopa maalikunstis sai alguse 15. sajandil Itaalias nn. renessanssajastul. Võrreldes keskajaga, mil kujutati enamasti pühakuid või kristlikust arenguloost tuttavaid tegelasi, oli pööre ilmaliku inimese portreteerimise poole järsk, ent mitte ootamatu. Juba 14. sajandil hakkas ümber korralduma kogu senine ühiskondlik skeem (linnriikide levik), millega seoses teisenesid ka endised väärtushinnangud - üha enam hakkas esiplaanile tõusma ilmalik inimene, keda vaadati enam mitte niivõrd anonüümse osana massist, kuivõrd ülejäänuist esiletõusva iseseisva indiviidina. Juba toona jagunes portreekunst laias laastus kaheks: inimese lihtne ülesmaalimine, mille ainsaks eesmärgiks on võimalikult täpne tõetruudus, ning inimese hinge maalimine, kus lisaks isiku välisele vormile oli oluline ka tema sisu. (Selle suuna alustajaks loetakse mõnigi kord just Leonardo da Vinci Mona Lisat.)
Eesti maalikunstis pole portree kunagi eriliselt esile tõusnud ega ka tahaplaanile jäänud. Ta on justkui alati olemas, ent mitte kunagi päris nähtaval. Just see sünnitabki paradoksi: laiem publik ei võta portreid tihti omaks, peljates nähakse maalil vaid võõrast inimest. Samas peavad kunstiasjatundjad portree viljelemist tõestuseks teatud meistriklassi olemasolust – sellest, et kunstnikul on maastike ja elutute esemete kujutamise kõrval ka oskus maalida väga mõistatusliku siseilmaga inimolendit. Portree maalimine on justkui püüd üldistada ning sõnastada maailma pildilt vastuvaatava isiku pilgu läbi. Võib liialdamata öelda, et sageli aitavad portreed paremini välja valgustada kunstniku kogu ülejäänud loometegevust, kuna portreed koondavad mõnes mõttes kõik paremad jooned autori maailmavaatest ja käekirjast.
Konrad Mäe nime kõrvale võib Eesti kunsti ajaloost leida ehk veel vaid kolm-neli kunstnikku, kes meie viimase 150 aasta kultuuriloos oleksid samaväärsena esile tõusnud ning selle protsesse muutnud ja kujundanud. Ühelt poolt tema tähtsus pedagoogi ning Pallase esimese juhatajana, teisalt aga – ja seda eelkõige – ikkagi kunstnikuna. Nii leiame ikka ja jälle siin-seal Mäe ülijõuliste, kohati isegi meeltehaiguse piire katsuvate värvide katkeid. Eksimatult korjame üles konradmäeliku ruumi, ilma et seda defineerida oskaksime.
Alvine Käppa portree on Mäe vähesele portreeloomingule väga iseloomulik ning seetõttu üks enim eksponeeritud ning tuntumaid Mäe portreid üldse. Kunstnikku pole huvitanud mitte niivõrd konkreetne isik, vaid ta püüab kujutada naise ideaaltüüpi - suuresilmset ja õrnalt kumava nahaga neiut. Järvepõhja-karva sinine pilk, mis vaatab kunstnikust mööda, riivab veel korraks aknaraami, et lahkuda siis lõplikult ruumist, mida meie kogemus veel haarata suudab. Sulandudes erkrohelisse tausta, ei lange ta ometi võrgutuste ohvriks – ideaalile ei pääse keegi liiga lähedale.
Töö erakordsusest võib rääkida aga mitmeti. Kas alustada sellest, et Konrad Mäe töid on võimalik soetada haruharva, suureformaadilisi ning parimas loomeeas valminud töid aga pea ilmvõimatu? Või sellest, et portreelooming, mis tegelikult on maastikumaali poolt suhteliselt kõrvaletõrjutud kogu siinses vanemas kunstis, on ka Mäe loomingus napp, ent seda silmapaistvam? Või koguni tõsiasjast, et Mäe nappidest portreedest on Eestis erakogudesse jäänud veel teadaolevalt vaid kolm tööd?
Teos oli eksponeeritud kunstniku 100. sünniaastapäevale pühendatud näitusel Eesti Kunstimuuseumis 1978.a. (kataloog nr. 90). Samuti oli teos eksponeeritud Konrad Mäe 120. sünniaastapäevale pühendatud näitusel Tartu Kivisilla galeriis 1998. aastal.
Inimese agaram portreteerimine Euroopa maalikunstis sai alguse 15. sajandil Itaalias nn. renessanssajastul. Võrreldes keskajaga, mil kujutati enamasti pühakuid või kristlikust arenguloost tuttavaid tegelasi, oli pööre ilmaliku inimese portreteerimise poole järsk, ent mitte ootamatu. Juba 14. sajandil hakkas ümber korralduma kogu senine ühiskondlik skeem (linnriikide levik), millega seoses teisenesid ka endised väärtushinnangud - üha enam hakkas esiplaanile tõusma ilmalik inimene, keda vaadati enam mitte niivõrd anonüümse osana massist, kuivõrd ülejäänuist esiletõusva iseseisva indiviidina. Juba toona jagunes portreekunst laias laastus kaheks: inimese lihtne ülesmaalimine, mille ainsaks eesmärgiks on võimalikult täpne tõetruudus, ning inimese hinge maalimine, kus lisaks isiku välisele vormile oli oluline ka tema sisu. (Selle suuna alustajaks loetakse mõnigi kord just Leonardo da Vinci Mona Lisat.)
Eesti maalikunstis pole portree kunagi eriliselt esile tõusnud ega ka tahaplaanile jäänud. Ta on justkui alati olemas, ent mitte kunagi päris nähtaval. Just see sünnitabki paradoksi: laiem publik ei võta portreid tihti omaks, peljates nähakse maalil vaid võõrast inimest. Samas peavad kunstiasjatundjad portree viljelemist tõestuseks teatud meistriklassi olemasolust – sellest, et kunstnikul on maastike ja elutute esemete kujutamise kõrval ka oskus maalida väga mõistatusliku siseilmaga inimolendit. Portree maalimine on justkui püüd üldistada ning sõnastada maailma pildilt vastuvaatava isiku pilgu läbi. Võib liialdamata öelda, et sageli aitavad portreed paremini välja valgustada kunstniku kogu ülejäänud loometegevust, kuna portreed koondavad mõnes mõttes kõik paremad jooned autori maailmavaatest ja käekirjast.
Konrad Mäe nime kõrvale võib Eesti kunsti ajaloost leida ehk veel vaid kolm-neli kunstnikku, kes meie viimase 150 aasta kultuuriloos oleksid samaväärsena esile tõusnud ning selle protsesse muutnud ja kujundanud. Ühelt poolt tema tähtsus pedagoogi ning Pallase esimese juhatajana, teisalt aga – ja seda eelkõige – ikkagi kunstnikuna. Nii leiame ikka ja jälle siin-seal Mäe ülijõuliste, kohati isegi meeltehaiguse piire katsuvate värvide katkeid. Eksimatult korjame üles konradmäeliku ruumi, ilma et seda defineerida oskaksime.
Alvine Käppa portree on Mäe vähesele portreeloomingule väga iseloomulik ning seetõttu üks enim eksponeeritud ning tuntumaid Mäe portreid üldse. Kunstnikku pole huvitanud mitte niivõrd konkreetne isik, vaid ta püüab kujutada naise ideaaltüüpi - suuresilmset ja õrnalt kumava nahaga neiut. Järvepõhja-karva sinine pilk, mis vaatab kunstnikust mööda, riivab veel korraks aknaraami, et lahkuda siis lõplikult ruumist, mida meie kogemus veel haarata suudab. Sulandudes erkrohelisse tausta, ei lange ta ometi võrgutuste ohvriks – ideaalile ei pääse keegi liiga lähedale.
Töö erakordsusest võib rääkida aga mitmeti. Kas alustada sellest, et Konrad Mäe töid on võimalik soetada haruharva, suureformaadilisi ning parimas loomeeas valminud töid aga pea ilmvõimatu? Või sellest, et portreelooming, mis tegelikult on maastikumaali poolt suhteliselt kõrvaletõrjutud kogu siinses vanemas kunstis, on ka Mäe loomingus napp, ent seda silmapaistvam? Või koguni tõsiasjast, et Mäe nappidest portreedest on Eestis erakogudesse jäänud veel teadaolevalt vaid kolm tööd?
Teos oli eksponeeritud kunstniku 100. sünniaastapäevale pühendatud näitusel Eesti Kunstimuuseumis 1978.a. (kataloog nr. 90). Samuti oli teos eksponeeritud Konrad Mäe 120. sünniaastapäevale pühendatud näitusel Tartu Kivisilla galeriis 1998. aastal.
Jaga 
