Henn Roode 1924–1974 Vaikelu . 1973

Ostusoovi korral küsi hinda.

All vasakul: HR. 73.

Henn Roode üks viimaseid töid, kus on näha kunstniku viimaste eluaastate liikumine suurema lõpetatuse ning eluläheduse poole. Analüütilised ja kontseptuaalsed lahendused vajusid tahaplaanile ning argielu oma poeetilisuses pakkus üha enam huvi. Võimalik, et siin oli ka tema noore sõbra Olav Marani mõjutusi. Värvid ei ole enam nõnda summutatud, vaid muutuvad kirkamaks ja elavamaks, mõjudes peaaegu popilikuna. Esemete valikus torkab aga silma teatav nõukogude aja välisus: eriti uhke supitirin pärineb ilmselt 1930ndatest, muutudes nõnda mäluesemeks, mis tuletab vaatajatele meelde ühte teist aega. Minevikust pärit esemeid kujutasid meelsasti mitmed autorid, nt Olev Subbi, Nikolai Kormašov, Olav Maran – see oli viis, kuidas nõukogude tegelikkusest end välja tagurdada.

Teos oli eksponeeritud Henn Roode isiknäitusel Kumus (2007) ja on reprodutseeritud kataloogis nr 49 all.