Peeter Laurits

See, kuidas päike, kuu ja tähed paistavad inimestele või taevast ei ole kaugeltki üks ja sama. Vaatepunkte tegelikkusele on palju ja nad ei sarnane üksteisega. Aga kuna on nii, on kõik meeles tajutav ühel ja samal tasandil. Kõik ongi juba meel. Kas on ta seespoolne või väljaspoolne? Kas ta tuleb või on juba läinud? Kas sünnihetkel lisandub tilgake või mitte? Kas suremishetkel kaob üks tolmukübe ära või mitte? See elu ja surma vastandamine — ning kõik viisid seda vaadelda — kas on olemas koht, kuhu need võiksid toetuda? Igavik pole muud kui vaid meeles toimuv ühe mõttehetke vaheldumine teisega.

— Õppides kehameelega (Shinjin gakudō)