Peeter Laurits

Ära mõista hetki kui midagi, mis lendavad meist mööda, ära uuri möödalendamist kui midagi, mis käib hetkede kohta. Kui oletada, et hetked lendavad mööda, siis peaks nende vahele tekkima vahed. Olemishetke-arusaama jätavad kõrvale need, kes on keskendunud ainult sellele, mis juba möödas. Lühidalt: kogu maailma kõik olendid ei ole midagi muud kui üksteise kõrvale ritta seatud hetked. Läbi olemishetke tajub igaüks neist ennast kui “mina”. Olemishetkele on omane võime nihkuda. Sellest, mida me nimetame “tänaseks”, nihkub ta “homsesse”, ta nihkub “tänasest” “eilseks”, “eilsest tänaseks”. Ta nihkub “tänast” “tänasse”, “homsest” “homsesse” — seda kõike, kuna nihkumine on tema loomuses.

Ära mõtle sellest nihkumisest kui millestki, mis toimub nagu idast läände kulgevad tuuled ja vihmad. Kogu maailmas pole midagi väljaspool pidevat pöörlemist, pidevat edasi- ja tagasiliikumist, ja just selles nihkumine seisnebki. Nihkumine on umbes nagu “kevad”: on ju ka kevadel lugematu hulk väliseid vorme ja kõiki neid nimetame nihkumiseks. Mõtle järele, kuidas nihkumine on, aga sellest eraldi seisvat nihkujat mitte.

— Olemasoluhetk (Uji)