Paul Allik 1946–2003 Püüdlejad. 1990

Paul Allik oli tugeva jõulise käekirjaga autor, kelle värvierksad tööd liikusid aeg-ajalt abstraktsionismi ja äratuntava vahelisel piiril. Ta ei kartnud klassikalisi motiive, kuid ei lähtunud sugugi alati klassikalistest vormiprintsiipidest, vaid püüdles enda äratuntava kunstnikukäekirja poole. 1990ndate alguses on Allik öelnud, et töötab kiirelt. “Mängingi kiirusele ja värskele puhangule, et ühe hooga see “iva” tabada, mis igas pildis peaks olema. Kui see ei õnnestu, siis krundin pildi parem üle ja lähen uuele katsele.” Kui küsitakse, miks inimene tema abstraktsetest värvimängudest ei kao, vaid alati kohal on, ütleb Allik: “Inimene kannab endas nii palju informatsiooni. Eriti naisekeha, mis on üks tugev impulsiandja. Maalijale on ju ka abstraktsiooni loomiseks impulssi vaja. Kuid siin võib näha ka vormi ja joone probleeme, sest naise keha on ju kordumatu, ületamatu. Miski ei sarnane sellega. Vorm on üks veenvamaid faktoreid, kuid mulle on olulisimad värv ja joon. Need loovad konteksti. Töötan kiiresti, lootes et vitaalne lähenemine hoiab pildi värskena ja energiat kiirgavana. /…/ Värv on fenomen, värv on õigustus. Kaks värvi kooskõlas, tehniliselt õigesti esitatud, on piisav õigustus maali moodustumiseks. Sellele olengi mõned oma maalid välja mänginud. Usun sügavalt ja jäägitult värvisse kui maali suurde fenomeni. See on igiväärtus, millele maal jääb püsima ja areneb edasi.”