Paul Allik 1946–2003 Saialilled sinisel. 1990

Paul Allik oli tugeva jõulise käekirjaga autor, kelle värvierksad tööd tõlgendasid nii mõnigi kord klassikalisi žanre, näiteks natüürmorte. Allik ise on öelnud: “Usun küllalt palju Goethe kontseptsiooni kunstist ja ilust. Ilu avaras mõttes on selline väärtus, mis kannab endas niivõrd palju informatsiooni – filosoofilist ja hoiakulist –, et ühe kunstiteose puhul ei maksaks oma hoiakutega nii väga poseerida. Samuti usun värvifenomeni – sellest lähtub mu kunst. Kui värv on paigas, siis maal elab. /…/ Loomulikult on mind mõjutanud kunstnikud, kes on toetunud ürgmaalile, värvile. Minu juured on Alfred Kongo ja Ado Vabbe kaudu prantsuse kunstis. Ma räägin just juurtest, mängumaad ei piira miski. /…/ Minu kunst peab olema erk, ta ei tohi olla väheütlev. Ere värv on vaba värv – see pole vaoshoitud, kammitsetud. Erksa ja puhta värvi kaudu tekib mul vabanemise tunne. Minu jaoks on vabanemine väga tähtis ja ma teostan seda maalimise kaudu. See peaks vabastama ka minu töid mõistva vaataja. Värviplahvatus on vabanemise plahvatus.”