Eduard Wiiralt 1898–1954 Lamav tiiger. 1937

All vasakul: Vernis-mou 1937
All paremal: Eduard Wiiralt

„Wiiralti päästmine kunstiajaloole“ – sellise pealkirja all ilmus ajakirjas kunst.ee (nr 3-4, 2010 lk 60-61) intervjuu soome helilooja ning kunstikoguja Juhani Komulaineniga, kelle kunstikogus on keskne koht Wiiraltil. Ta kirjeldab, mismoodi ta sai ilmutuse, nähes 1991. aastal eesti intellektuaali koduseinal esmakordselt Wiiralti „Lamavat tiigrit“. Sellest hetkest sai alguse tema soov omada sama kunstniku sama teost. 2002. aastal tuli Pariisis müüki Wiiralti tervikkollektsioon 58 teosega, millele Komulainen sai absoluutse juhuse tahtel jälile ja mille ta omandas, päästes kõik need teosed kunstiajaloole.

„Lamav tiiger“ 1937. aasta versioonis on Wiiralti tuntuim ja armastatuim versioon samast motiivist. Tegemist on Pariisi loomaaia tiigriga, kellega kunstnikul tekkis vaimne side, nagu kirjeldab pealtnägija. Tiiger hakkas alati kunstnikku nähes poseerima, käpad ristis. Wiiralt on looma kujutanud mitte kitsas puuris olevana, vaid vaba vaimuna looduses elavana. Puutüved loovad optilise illusiooni tiigri üleelusuurusest. Wiiralti töömeetodit on kirjeldatud, et ta võis metallplaati hakata graveerima taskus oleva tavalise naelaga – erakordne üleolek tehnikast.